OMADE JUURES VANGIS
62, Põlva, Eesti

.Omaette põnevaks kogemuses kõigist lapsepõlve mälestusest jäid jäid mulle sünnpäeväevade ja tähtpäevade pidauad,kus kogunes nii sugulasi kui ka tuttavaid,kellest õhtu lõpuks nii-õelda väitlussektsioonid tekkisd.Kui külla tulnud lapsed ja mämgimine nenega oleks olnud see,mis mind huvitama oleks pidanud,siis tunduvalt rohkem paelus mind võimalus olla passiivne osaline vestlusingis -mehed omavahel.Kohvi ja/või konjakikringli laua taga läksid meeled  valla ning ajalookäsitlusi hakati tulistama seinast sena.Rahvast oli sellistes vestlusringides läbi aja ernevat.Aeg-ajalt lauda toimetama naasnud vanaema ainult vangutas pead ning tundis muret,ega kogu see vestlusring mingit järjekordsst pahandust kaasa too.Mõni kord tõi. Mältan,kuidas kunagi suvilas lõppes selline poltiltvaimualane mõõduvõtt tollase juba pensionil oleva ENSV ühe juhtpartelase Käbini ja minu vanaisa vahel päris koeealku sõnasõjaga.Mäletan,et seda pidi eegi suisa lahtama.Mlless põhus äpslet oli,minu lapsemeel toona kinni ei püüdud,aga mis tähtsust sell enam oliigi võib.Vähemalt vana ja küürus vanaisa oli minu jaoks sisemiselt üks sirgema seljaga nooruskangelasi.Kindlasti oli tas palju idaalismi ja lootus,et ehk kunagi muutub kogu see maailm õiglasemaks.Ma arvan,et isemuses loodavad seda enamik meistkiku,kuigi õiglus on meile kõigle natuke erinev.Võiks ju öelda,er enda raskete aastate järgse rehabiliteerimse ja rahumeelsema eluga saavutas vanaisa jaoks lõpuks õigluse,kuid see oleks eksitav.Ta ei uhkeldanud kunagi ega pannud rinda neid kuldseid kulinad,mida Nõukogude võim talle lepituseks andnud oli,sest ta ei usunud selless,et see kuidas maailm tema elu jookul muutus oli õige ja õiglane.Ta ei võtnud sellist pealesurutud käsilust ja ka võimu lepitust kunagi omaks.Ma ei võta endale õigust hnnata,et see mida vanaisa arvas ja usukus,oli õige või vale.Ühelt poollt selle pärast,et tegu on minu vanaisaga ja teiselt poolt selletõttu,et ma ei elanud temaga ohel ajal ega näinud maalima tema pilguga.Ta pidas ennast kommunistiks ja uskus et utoopia on võimalil ilma vägivalla ja surveta,inimeste vabal tahtel.Isegi vangilaagrid polnud suutnud teda sellest iddealismist võõrutada.Sellest lojaalstusest oma maailmavaate suhtesvõiksid meie tänapäeva poliitikud unistada ja seda olenemata ideede lipuvävist.Head ajarännakut!Andres Anvelt Juuni 2012

1 vaatamisi
 
Kommentaarid

Kommentaare veel ei ole.
Lisa kommentaar, ole esimene!

Päevikud
Päevikute uuendamine toimub iga 5 minuti tagant.