See siinne kolhoosielu ikka imelik küll.Esimehi valiti vist igal aastal ja valituks osutusid ikka joodikud,pätid või vargad,kuii valitu pidi kindlasti olema sõjast tulnud mees.Ei ole tähtis kas rindelt või oii ta tagala tallimees.Valituks osutusid ikka oma semud,sõbramehed ja harva juhtus nii,et mõni neist suutis ka kolhoosi elu edendada.Ja olgugi,et olid juba viiekünndate lõpuaastad,ei osanud eesti maamees ikka veel aru saada,et mis see kolhoos õieti siis on?! Kas peas seda armastama või on see melie pealasurutud paratamatus.Kuid looulikul ei lubatud valida kolhoosi juhtorganitesse Siberis käinuid.Koosolekule neid vist lubati,kui õigesti hääletavad..Nii arvasin mina siis kui ''kolhoos'' oli ühe-kahe külakese suurune....Vist hoopis teisiti nägin a selle nn kolhoosi elu-olu,olles sellesamus endise ''kolhoosi''hilisma osakonna,osakonna juhaja.1959.aasta jaanuaris sai isa autoõnnetuses surma.Ema pidi alustama seda kahekesi plaanitud elu test algust üksdnda.Ilma abikaasata,kellega just äsja pidid jagama Siberi elu raskusi ja rõõme ja sellepärst see lahkuminek ei olnud kerge,sest see nendeeelnev üksteis arvestav elu karatas neid ja sidus üheks terivikuks.Ei saanud kerge olema ka meie järgnev elu.Emal tuli kasvatada,koolitada,kasida-harida meid kolme,olema Ulli talus nii peremees,kui perenaine.Ja tema,Venemaal karastunud naine,sai sellega hakkama.Koutuse kibedust pidi minu ema tundama ka seistes oma poja Ennu kirstu juures.Proovis ka teist abielu.Abiellus tööka noore mehega.Kuid ka siin ebaõnn,mees oli viinaees.Ja ka ka tema tuli matta varakult.Ema ise elas 83-aastaseks.Oleks võnud ju veelgi elada.Kuid ka siin pidi tema elu lõpetama ''vähk''.

Meeldib!