1959a .aasta jaanuaris sai isa autoõnnetuses surma.Ema e oidi alustama seda kahekesi plaanitud teiset algust üksinda.ila abikaasata,kellega just äsja pidid jagaa Siberi elu raskusi rõõme ja just sellepärast see lahkuminek ei olnud kerge,sest see nende eelnev üksteist arvestav elu karastas neid ja sidus üheks tervikuks.Ei saanud kerge olema meie järgnev elu.Emal tuli kasvatada,koolitada,kasid-harida mwid kolme,olema ,,Ulli''talus nii pereees kui perenaine.Ja tema,Venemaal karastunud Eesti naine,sai sellega hakkama.Kaotuse kibedust pidi minu ema tundma ka seistes oma poja kirstu juures.Proovis ka teist abielu.Abiellus tööka noore mehega.Kuid ka siin ebaõnn,mees oli viinamees.Ja ka tema tuli matta varakult.Ema ise elas 83-aastaseks.Oleks võinud ju elada veelgi kauem,kuid ka siin

Meeldib!