Ristiküla koolist jäid mulle väga head mälestused.Võib olle sellepärast,et kõik oli pärasst Siberit uudne.Uued sõbrad,uued õpetajad,uus kooliaja,ka kooli internaat oli minu jaoks uudne,olla isegi ööseks kodust eemal.Mulle tundus imelikuna ka see,et 20-kraadise külmaga võis ka koju jääda,ainult 20! Siin koolis vormiti minust täiskasvanud meest.Siit ma ka läksin ja alustasin oma iseseiavat elu.Ristiküla koolis sain seitse klassi .Rohkemaks st Kllingi-Nõmme Keskkooli minekuks ei olnud meil rahalisi võimalusi.Vend Enn ja õde Mamo lõpetasid Kilingi-Nõme Keskkooli.8.-9.lõpetasin alles sõjaväes Bakuu linna õhtikoolis.Keskhariduse sain lõppud lõpuks kätte Sindi Õhtu Keskskoolis.Käisin hiljem ka EPA-s.Kuid see kõrgkool jäi lõpetamata.Hiljem lõpetasin Olustvere Põllunduskooli ja minust sai agronoom.Inimene on õnnelik,kui tal on siht mida mööda minna,kui on eesär'märk,mille pool püüelda,kui on unisused,mille nimel elada.Ja mida lähemale oma sihile,eesmärgile unistusele jõuan,seda kaugemale nad minust lähevad,muudadvad oma eesmärki.Kuid nad on ikka olemas.Tööraamat kirjutati mulle välja Mõisaülas,Tallinna Ekskavaatori tehases.Ja esimeseks ametiks sai mulle treiali õpilane.Olin siis 16-aastane ja aasta oli siis 1961.Õpilase palk oli 36 rubla pluss tükitöö hind tehtud töö eest ja õpilase aeg oli 3-kuud.Elasin Mõisakülas tehase ühiselamus.Kodust ,Ristikülas,käisin isa mootorrattaga algul ikka nädalas korra või kaks,hiljem aga juba harvem.Mõisküla kultuurielust võitsin ikka hoolega osa.Olin osatäija kohalikus näterigis.Näiteringis esinen ka praegu Surju klubis.Meil oli tugev rahvatantsuring,kus esitasime ka rahvaste tantse.Käisime väljaspool Mõisakülat esinemas laulu- ja tantsu pidudel,nii Eests kui Lätis jne.Kaks korda nädalas käisin kangitõste trennis,mitmekodse kärbeskaalu Vabariigi meistri Koit Västriku juhendaisel.Nii,et minu ülemnek Siberi elult Eesti elule sujus rahulikult ja sujuvalt,olin juba jälle eestlne.Sujuv võis see üleminek olla ka sellepärast,et just sel ajal oli Eestis ja ka Mõisakülas todukaupade nappus.Pikad järjekorrad leiva ja muu söödava järele tekitasid rahva seas pahameelt ja mulle Slberi tunde.Ka mina sain leiba ning sinna juurde kuuluvat läbi tutvuse,tänu väga armsate kaupmees-neidudele ja ilma järjekorratata-vaesus nagu Sibetis,peaaegu.

Meeldib! 1