Küüditati meid Pedja jõe ääres asuvast Käru külast,nüüd Imukvere küla,mis oli väga kaunis koht.See oli Salla vallas.Me võisime sinna küll minna,kodu oli alles,aga see oli nii kauge ja ükisldane koht.Meil oleks pidanud olema vähemalt oma hobune,et sealt välja sõita.Ja poed olid ka kaugel.Tänaseks meie ilusat kahekodset ei ole enam.Inimesed,kes seal peale meid elasid olid joodikud ja panid sellle põlema.Ainul karjalaut jäi alles.Käru veski oleksin ma tädilt endale saanud,kuid selle kaugus oli jälle probleemiks.Nüüd on seal kalakasvatus.Me olime enne küüditamist rendiohal.Perenaine Hedvig Kask tahtis talu meile müüa,isa sai maad ja metsad ostetud,maja oli ka veel kinni maksta.Leping oli tehtud nii,et vanainimene Peedu Alviine ,kes majas teenija oii,elab surmani sees.Perenaine ise ka.Perenaine jäi varakult leseks.Mees oli laevakapten.Perenaise üks tütar Eva elab Tallinnas ja töötas insenerina.Teine tütar Maia,elab Jõgeval ja oli õpetaja.Nüüd on nad mõlemad pensionil.Poeg Olev uppus Soomes.Oli seal insener.Haritud perekond oli.Perenaine oli isegi president Konstmn Pätsi tölk ja sekeretär.Ta oskas viit võõrkeelt.Nüüd kui ma seal hiljuti käisin,on laudast tehtud elumaja.Ilusad toad on sees.Hoone on ju põllukividest ja ilus.Noored inimesed elavad seal.Minu kask,mille ma istutasin laudaotsa juurde,on nüüd tohutult suur puu.Käega ümbert haarata ei saanud.Ta ootas mu ära.Eestisse tulles meid ei jälgiutud.Vähemalt me ise ei märganud seda.Kuid teadsime.et parteilasega peab olema ettevaatik.Kõik olid ettevaatliud.Töötasin ise ka nahavabrikus koos ühe parteilasega.1957.aastal abiellusin ma Are Übiusega juunikuus ja minus sai Leida Übius.Käisin Salla mõisas rahvatantsurühma ja ansambliga esnemas ja tantsimas,kus kohtusime.Tantsu ajal võttis ta mind tantsima ja nii terve õhtu.Järgmisel päeval tuli ta mulle külla.Mina ei tahtnud teda algul jutule võtta,aga isa käis peale,et sind küsitakse.Lõpuks siis lälsin.Tal olid blondid juuksed ja puhtad taevasinised ilusdad silmad.Me regitreersime Väiike-Maarjas,pulmi ei olnud.Mõlemad töötasime Salla nahavarikus.Sealne töö oli kerge ja palgad oli head.Ühel nädalal töötasime õhtul,teisel nädalal hommikupoole masinate peal.Tööpäev oli kaheks tundi.Vabriku poolt saime ilusa korteri seal oli köök ja tuba.Meil ei olnud mitte midagi.Tuli alustada nullist peale.Sündis poeg Olev..Järgnevalt pakuti mahele tööd Pikaveres,kus ta töötas kriidivabrikus.Sündis poeg Arno.Siis kolisime uuesti Salla.Mu mees oli ettevõtliki ja otsis võimalusi paremini eladad.Ütlesin juba,et ta on nagu valge muslane.Ise olin hulljuge ja hakkaja tüdruk.Pärast nahavabrikut kolisme mehega  Vinni.Mees töötas mehhaanikuna ning mina lasteaias.See oli 1960-nendatel aastatel.Mina olin kasvataja ja koristaja ja vahepeal olin ka koka abis.Seal elasime kolm aastat.Kabalas elasimie kaks aastat.Meea oli mehhaanik ja mina kodune lastega.Siis sündis kolmas poeg Priit.Käisin Põlulas õhtukoolis kaks aastat.Siberis ei saanud koolis  käia,sest kool oli 5-6 km kaugusel ja tööl tuli käia.Mu oli neli klassi haridust ainult.Põlulas lõpetasin 5.ja 6.klssiÕde Maia käis Sibris koolis,oii eestlaste juures korteris,aga edasi ei viitsinud ta õppida.Ta oli hellitatud ja kangus täis laps.Õde on nüüd surnudTa oii lihtsalt koduperenaine,oli abielus.Tal oli poeg ja tütar.Öde oli minu peale isegi kade,et ma sain kõike teha ja sain paljude erinevate töödega.Õppisin inglise keelt ja oskasin natukene ka saksa keelt.Loomulikult ka vene keelt.Mind ei koheldud teisiti,sest keegi ei teadnud,et olin Siberis.Lihtsalt ma ei rääkinud sellest.Alles möödunud aastal sai minu sõbanna Linda teada,et  elasin Siberis.Mis seal kurta,Tuleb elus ise läbi lüüa ja hakkama saada.Kabalas olid kõikse paremad inimesed.Näiteks,kui kadud ära,siis toodi see isegi koos rahaga taga.Inimesed  olid väga ausad ja lahked.Tänapäeval sellist asja ei ole.Peale Kabalat kolisime Viru-Nigulasse,kus meie naabruses ausus luuletaja ja maalikunstniku Ella Rajari maja.Temaga olid mul head suhted.Tänaseni on mul tema maalid seinal.Sündis poeg Toomas.Nüüd oli mul 4 poega peres.Viru-Nigulast pidin varsti ära kolime,sest läksime mehega lahku.Mees leidis uue naise.Müüsin maja dokor Rannaveerile.Siis koliisin Energia kolhoosi ja sain kolmetoalise korteei,mis oli väga külm.Seal olin lühiest aega,sest lastega niimoodi lastega elada polnud võimalik..Maja oli saepuru täidisega,mis oli alla vajunu.Mina elasin teisel korrusel ja tuul puhus lausa läbi.Enne kui Uhtnasse tulin,siis ma ütlesin,et lähen seiiisesse kohta,kus on kõik käeulatuses. Uhtnas ongi pood,lasteaed,kool nng raamatukogu.Väga hea koht elamiseks.Töötasin Uhtna farmis ja põllutööl.Tervis ütles üles ja jäin koju.Siin on mul ealtud üle kolmekümne aasta.Siberi asju ega kojusõid  pileted mul midagi alles ei ole.On ainult mälestused.30.aastat tagasi käis minu sõbranna Leili Vleelma vend Ants Siberis Letniku küla,kus me elasime on nii ilusaks ja korda tehtud.Tänavad ja majad on nii uhked,et ei tunne ägagi.Seal oli seitse rahvust koos,aga kõik toetasid üksteist.Kindlasti nende inimeste mõtted  töökus küla kaunika muutnud,Sellised on määestused ja teadmised mu Siberis elatud aastatest.Lapselapsi on mul 6,lapselapselapsi samuti 6.Alati on keegi,kes üle mu ukseläve astub.

Meeldib!