ANU ENDO SÜND.HAIDLA) JA HAIDLA MÄLESTUSED) Anu Haidla) Endo s.1942) küüditati koos venna Antsu s.1940) ja ema Velll,isa Antoniga Pärnu maaonnast Pärnu-Jaagipist Novosibirski oblasti Masljanino rajooni Dubrobvka asulasse.Praegu elab Anu Haidla) Endo Halinga vallas Kaelasel ja Anta Haidla Pärnu-Jaagupi alevis.Kirjutan loo oma vanaema ja vanaonu juttude põhjal,kui nad tulid kahekesi tagasi Siberist,kuhu perekond oli küüditatatud 1949.aastal.Peres oli sel ajal neli inimest.,tütar Urve sündis juba Siberis.

MEENUTAB VANAONU ANTS:Pärast Stalini surma tärkas eestlastel,kes olid oma kodumaalt väljasaadetud,lootus pääseda tagasi koju.Mina õppisin siis 6.klassis ja tahtsin pärast põhikooli lõpetetamist omandada autojuhi kutse.Naabripoiss,kes õppis oblasti tenikumid ütles,et ilmus määrus,mille järgi alla 16.-aastastel lastel võivad oma kodumaale sõita.See teade kindlasti rõõmustas vanemaid ja nii otsutati meid õega Eestisse saata.Määrus ilmus vist 1955.aastal juba talvel käis tihe kirjavahetus kodustega,kes olid nõus meid end juurde võtma.Viljandimaal elas vanaema Tiiu ja pidimegi sinna sõtima.Vanemad lootsid ise ka varsti järele tulla.Sama aasta talvel sõitis üks perekond juba kodumaale,aga selle pee pea oli vaba mees ja sellepärast sai loa ärasõiduks.Lahkus ka Anu ainukene sõbranna Heidi.Otsus oli tehtud ja ärasõit määratud augusti lõpuks,enne kooli algust.Kaasa võtsime oma riided,vajalikud dokuendid,toitu teekonnaks.Pongijaama oli üle saja kilomeetri ja kuna bussiliiklust tol ajal veel ei olnud,tuli sõita juhusliku autoga.Med vis Cerepanovo jaama kohalik autojuht Eino Jakiainen,sohvoosi uue bensiiniautiga.Jaamas aitas ta ka osta kasssast piltid kuni Tallinnani ja oli seal seni kuni me saime rongi pealle.Olime õpilalsed ja pileti hind oli poole odavam kui täiskasvanutel.Vagunid olid puupüsti rahvast täis ja kuna meil platskaart puudus,siis tuli meil esialgul istuda vahekäigus oma pakkide otsas.Teisel päeval õnnestus meil saada üks koht esimesel narlil ja õde koos panbuga ronis sinna.Sõit Moskvani kestis viis ööpäeva ja oli üsna üksluine.Maastik akna taga igav ja trööstitu.Mina mängisin vagunikaaslsasrga kaarte,kuulsin teiste jutte ja nii need möödusid need sõidupäevad.Vaguni naabervahes sõitsid madrused ja nandega suheldes möödus aeg lõbusamalt. Nosisime kaasa pandud toitu ja jõime teed,mida vagunisaatja lahkelt pakkus.Moskva Kaasani vaksalisse jõudsime varahommikul.Meil oli tarvis minna ainult üle platsi Balti jaama.Tassisime käeotasas kompsud kohale,kompsteerisin piletid ja jäme ootama ärasõitu:Päev oli vaba ja teha ei osanud midagi.Keegi giid kutsus ringreisile bussiga mööda linna.Mina jäin pakke valvama ja õde sõitis ekskursioonle.Tallinna rong väljus õhtul ja kohale jõudsime vist teise päeva hommikul.Jaamas tuli meil osta piletid Hallistesse.Õnneks oli kassas tööl meie sugulane,kes tundiis mu ära.ja käskis meil ruttu sõita trammiga sõita Tallinn-Väike jaama,sealt pidi varsti väljuma rong Viljandi-Abja-Pärnu.

VANAEMA ANU MÄLESTUSED:Millised emotsioonid mind Dubrovkast lakumisel valdasid ei mäleta.Lõpetasin 6.klassi ja põhikool jäi ju lõpetamata.Mina olin saanud just 14.aastaseks vend oleks seeptebri lõpus juba 16.Kindlasti oli kahju maha jätta sõbranna Vera,klasskaaslased,ea,isa ning väike 4-aastane õde.Maha jäi ilus loodus,kuuad suved,lumerohked talved,kirju sügis ja lilleilus kevade.Olin reiisihuviline ja ootasin põnevusega midagi uut ja põnevat.Alles eelisel suvel külatasin Suzuni linnas oma vanaisa,kes elas meist paarsada kilomeetrit kaugemal.Mäletan,et sõit Moskvasse oli üsna igav ja ei mäleta peale magamise,aknast väljavaatamise ja inimeste vaatlemise midagi.Kahjuks polnud mul kaasas ühtegi raamatut.Siberis olin suur lugeja küla raamatukogu hästi varustatud venekeelse kirjandusega.Mõnel  eestlalsel oli kindlasti mõni eeatikeelne raamat ka kodus,raaatukogus muidugi mitte.Kord sattus meile O.Lutsu ''Kevade'',aga ma ei suutnud seda läbi lugeda,liiga palju arusaamatuid sõnu.Meenub pikk sõit arvatavast üle Volga jõe,hallid siniste aknaluulidega majad ja igav loodus.Magasin kõva nari peal,katreks ema õmmeldud kalasabamustrilne mantel.Enne Moskavasse jõudmist otsisin kompsust puhta kortsus kleidi,pesin külma veega nägu ja olin üllatusteks valmis.Sõitu mööda pealinna küll ei mäleta,olin liiga väsinud ja sõdust tüdinud.Asjaajamise ol

MEENTAB VANAONU ANTS:Pärast Stalini surma tärkas eestlastel,kes olid oma kodumaalt väljasaadetud,lootus pääsda tagasi koju.

MEENUTAB VANAONU ANTS:Pärast Stalini surma tärkas eeslastel,kes olid oma kodumaalt väljasaadetud,loodus pääseda tagasi koju.Mina õppisin siis 6.klassis ja tahtsin pärast põhikooli lõpetamist omanda autojuhi kutse.Naabripoiss,kes õppis oblast tehnikums ütles,et on ilmunud määrus,mille järgi alla 16 -aastased lapsed võivad oma kodumaale sõita.See teada kindasti rõõmustas vanemaid ja nii otusutati meid õega Eesiisse saata.Määrus ilmus vist 1955.aastal ja juba talvel käis tihe kirjavahetus kodustega,kes on nõus meid enda juurde võtma.Viljandis elas vanaema Tiiu sinna pidimegi sõitma.Vanemad lootsid ise ka varsti järele tulla.Sama aasta talvel sõitis üks perekond kodumaale,aga selle pere pea oli vaba mees,sellepärast sai loa ärasõiduks.Lahkus ka Anu ainukene sõbranna Heidi.

Meeldib! 1