... Kohus Karl Linnase üle toimus 20.- 23.juunini 1980.See oli tsiviilprotsess Linnaselt kodakondsuse äravõtmise küsimuses.Ameerika seaduste järgi ei saakski teises riigis toimunud kuritegusid karistada.Tsiviilkohus ei tahtnuki arutada sellist delikaatset küsimust,kas Linnas on sõjaroimar või mitte..Piisas faktist,et ta oli võltsunud immigratsiooniankeeti.Formaalselt sai talle saatuslikuks asjaolu,et ta oli 1951.aastal USA-sse saabudes ja kodakondsust taotledes pidanud targemaks oma sõjaaegne minevik targu maha vaikida.USA migratsiooniameti vastavas ankeedis oli Linnas märkinud,et ta olnud sõja aastatel Tartu Ülikooli üliõpilane.See mude vastas ka tõele - kuid ainult osaliselt.Oma bürokraatialikus põhjalikkuses on USA maailmas esimeste seas.Migratsiooniametile ükskõik mllliste valeandmete esitamine on igal juhul kuritegu ja selle ilmsikstulekul pole pikka juttu - valetajat ootab kodakonduse äravõitmine ja ta saadetakse neljja tuule poole.Kohe algas Linnase teemal USA ajakirjanduses tõeline sõda.Artikled,arvamusi ja juhtkirju ilmus Linnase juhutumi kohta kõigis suuemates ajalehtedes ja ajakirjades.Philadelpia Inqurier avaldas lausa esikaanel pildi jõuluvan kostüümis Linnasest,kes suudleb oma lapselast .Ja toimetus küsis - kas selline mees saab olla sõjakurjategija? Linnase juhtu suutis lõhestada ka pagulaskonna.Oli väga palju neid,kes kogu hingest mehe sõjakurjategijaks tembeldaise vastu seisid ja oma vabast ajast võitlesid .Mõni ei sekkunud Ent oli ka teisi pagulasi,kes sellest võitlusest kõrvale hoidsid.Mõni ei sekkunud,kuna pidas Linnast terva nahaga pääsenud roimariks.Mõni aga ei tahtnud sattuda oma riigiga poliitilisse vastuollu.Suurem osa Ammrika emigrante püüdis siisiki Linnase perekonnale abiks olla,et nende isa USA-st Nõukogude Liitu ei saaddetaks.Oli ju ilmselge,et vanelastele valjaandmine võrdub kindla surmaga.Kuid pagulaste ,mässu'' põhjused olid ka teatud viisil poliitilsed.Või vähemalt püüti sellele sellist värvingut omistada.Paljude arvates oleks Linnase oleks  Linnase väljaandmine tähendanud Nõukogude võimu tunnistamist Eestis de facto.Karl Linnase jalgealune muutus üha tulisemaks.Esimene tõsiselt raske löök tuli 1981.aastal,mil föderaalkohus otustas temalt USA kodakondsuse ära võtta.Selle protsessi tarbeks materjalide kogumisks oli OSI teinud tõhusat eeltööd.Uurijad Martha Telly ja Rodney Smith olid käinud isiklikult koguni korra Eestis,küsitlenud siin mitmeid kunagise Tartu koondulaagiga seotud olnud tunnistajaid ja salvestanud nende ütlused videolindile.Hiljem sattusid need ka tõedusmaterjalina New Yorgi kohtusse.Lisaks andsid kohtule tunnistusi USA-sse emigreerunud eestlast ja juuti,kes olid sõja päevil Linnasega silmitsi olnud.Need kaalukad matejalid olid Linnase jaoks vägagi ohtlikud ning kohus suhuski neisse nüüd juba täie tõsidusega.Pärast 1981.aasta esimest protsessi algatati Linnase vastu uus kohtuasi,nüüd juba otseselt tema väljasaatmiseks USA-st.Esimene otsus väidetav sõjaroimar maalt väjja saata tuli 1983.aastal,kuid Linnas keabas selle edasi.Pärast seda jahvatasid kohtu veskid veel kolm aastat.Kuid mis tulema peab,see tuleb see ükskord ju niikuinii.Öeldakse,et Issanda veskid on need,mis jahvatavad küll aeglaselt,aga kindlalt,siis üsna väita ka USA kohtusüsteemi kohta.20.aprillil 1986.aastal kutsuti 67 - aastane Karl Linnas politseisse põhjusel,justkui tahetaks arutada tema eestkoste alla võtmist.Kuid kohalik ülemus J.Scott Blaacmun ei hakanud tseremoonitsema.Ta ei vaevunud isegi traditsioonilst hoiatust,mida meiegi nii palju kuulnud oleme Ameerika filmides pölitseinikke vahistavatele karjuvat - teil on õigus vaikida,sest iga sõna teie jutust võidakse kasutada teie vastu.Lühidalt ,vana mees võeti otse tema tütre kahe tütre juues olekul pikema jututa vahi alla.Ilma õiguseta kautsjoni vastu.Kuigi kautsjoni rakendamine on Ameerikas teadupoolest vägagi tavapäane.Kuid Karl Linnas oli etijuhtum.Aasta aega veetis vana mees Ellis Islandi vanglas,kus tütred teda mitu koeda nädalas külastasid.1986.aasta mais otsustas New Yorgi Manhattani ringkonna apellatsiooni kohtus,et Linnas tuleb siiski välja saata.Linnas kaebas edasi USA Ülemkohtusse,estades ühtasi paljudele riikidele taotluse saada pöiitilist varjupaika.Linnase tütred alustasid paanilislt konsulaatide läbikammimist.New Yorgis ja Washingtonis käisid nad isale asüüli palumas ühekokokku 50 saatkonnas.Igal pool tuli neil mõstagi täita taas ja taas hunnikute viisi pabereid ja selgitada asaolusid.Väga raske oll leida riiki,mis oleks olnud nõus asüüli andma,sest OSI oli teinud igal pool eeltööd.Ainus riik,,mis lausa viimasel hetkel 15.aprillil 1987,Linnase peale halastas oli Panama.Tütred juubedasid,kui minister Adofo Arrocolt tuli telefonikõne teatega,et mr Karl Linnas võib väja sõita juba lähipäevil.Kuid ka OSI ametnikud ei maganud - juba peaaegu lõplikult lõksu püütud saak oli käest libisemas.Niisugust asja ei saanud natsikütid endale kuidagi lubada.Linnase vastase kampaania peamised eestvedajad kongresmen Elizabeth Holzman ja OSI kõrge ametnik Elli Rosenbaum lendasid jalamaid Washingtonist New Yorki ja suundusid joonelt Panama saatkonda.Kolm tundi hiljem teatas sama minister Linnas perekonnale,et asüüliluba on tühistatud.Panama,aga ka teiste riikide äraütlevad otsused on  muidugi suurest mõistetavad.Kes siis ikka nii väga soovis riskida vastuollu sattumisega maailma suurvõimuga ja seda pealegi poliitiliselt nii hapras küsimuses.Kiugi aeg oli edasi läinud.Need polnud siiski enam nii jäised kuuekümnendad  ning suurriikide vahel oli maad võtmas pingete leevandamise ajastu.Nõukgude Liidus olid alanud peresstoika ja gasnost.Kuid mõistagi oli teistsuguseid reaktsioone.Kükaga oli nedki inimesi,kes hõiskasid -- viimaks ometi saadetakse neetud nats ja mõrvar õigast kartstust kandma.Paras! Teised vastupidi,nägid selles vaat,et KGB ja USA eriteentsuste kokkumängu,mille eesmärgiks painutada ohvrialarile süütu inimene.Arvamusi oli seinast seina.Linnse kohtuotsuses,mllega ta oli aastate eest tagaselja surma mõstetud,nähti ka suis farssi,sest see olla ära trükitud Moskvas välja antavas NSV Liidu Justiitsministeerumi ülliidulise leviku ja peaargu 100 000 tiraažiga ajakirjas Sostsislistišseskaja Zaknnost veel enne kui mälesusväärne 1962.aasta protsess üldese alatagi oli saanud.Selge see,et niisuguslen naeuväärsel ,,otsusel'' ei ssanud olla vähmatki juriidilst kaalu.Eeloodud tõsiasi sai edapidi Linnase kaitsjate kaalukmaks argumendiks.1986.aasta detsenbris otsutas USA ülemkohus lõpikult siiski deporteerida.Puudus veel veel vaid kohuminiser Edwm Meese'i allkiri.Perekond algatas uue massiises kampaania- Päästkem meie hea ja õnnetu isa!Sellesse kaasati ka paljud Ukraina,ja teiste Balti riikide emigrantlikud  jsa kirikliud ühndused.Korraldati rida pikette,kirjede ja palvetega ujutati üle nii Valgemaja kongrss,kohtuministeerium kui ka muidugi kõikvõimalike väljaannete toimetused.Taas hurjutati valitsust väites,et Linnast välja andes tunnustatakse Eestit NSV Liidiu osana de facto ennast kujutati  aga perioidi ja vaat,et lauas vabadusvõitlejsna.Alaleht  Vaba Sõna tõi ära pildi Lnnasest ÜRO juures,kus ta nõuab meeleavadajate esireas Eestlle vabadust.korrutati pideval,kui isa ,riigitruu ametnik,,skutitide sõber jne on Linnas kogu Ameerikas elamise ajal on olnud.Mitmes kirjutisses väideti,justkui oleks Linnas mõietud süüdi mõitetud KGB poolt võlitstud tunnistusmaterjadide alusel,milleks olid siin juba eespoolgi mainimist leidnud OSI töötajate poolt Eestis tehtud videosalvstised tunnistajate ütlustega.Need olid kõik samad inimesed,kes olid esinenud tunnistajatena 1962.aasta kohtuprotsessil Tartus - Olav Karikosk,Elmal Puusepp Oskar Art ja Hans Laats.Ja need inimesed rääkisid ka nüüd sisuliselt sama juttu,mida olid rääkinud eeluurimisel ja kohtuski.Paraku suhtus USA prass neissegi lintidesse,millel tunnistajad Karl Linnase kunagistest kuritegudest otsesõnu rääkisid,pehmelt öeldes eelarvamusega.Seliine asi pole võimalik! See on täielik jama!Mitmed artikilite autorid USA ajalehtedes avaldasid nende salvestiste kohta kahtlust,et need polelegi üldse tõsiselvõetavad -- kindlasti on tunnistajaid KGB poollt mõjutatatud ja neile ,,õiged''vastsed sunniviisilselt  suhu pandud.Kahtalane,väga kahtlane!Dennis Prager kirjutas ajalehes Los Angeles Herald Exsaminer siusa otsesõnu,et Nõukogude Liidus pole aus kohtumenetlus üldse võimalikki.Protsessid on ette määratud ja kommunistide poolt dikteeritud ostustega.Ajakirjaninik ledis,et kui sellistes juhtumites üldse kohut pidada,tuleks seda teha Ameerikas,Iisraeliis või mõnes neutaalses riigis.

Meeldib!