...Kui esialgu tervitatigi rahu loomistst riigis küllalt üksmeelselt,sa sellest alguse ajajärk,mida iseloomustab Pätsi autoritaarne valitsemine.Vabadussõjalsed valmistusid 1935.aasta detsembris ka tegelikult ette riigipöördekatset,mispeale nende juhid ja riigipöördekatses oaslejad vangistati ja anti kohu alla.1934.aasta aprillis pidid timuma riigivanema ja Riigi kogu valimesd,kuid 19.märtsil andis Konstantin Päts dekreeidi,millega lükkas kaitseseisukorra lõpetamise edasi.Järgmisel kuul lõpetas Päts dekreediga ka Riigikogu korralise isungijägu.Esialgse kuuekuulise kaitsesisukorra kehtivust pikendas Päts 7.septembril 1934 veel aasta võrra.Riigiogu liikmed nõudsid seepeale Riigikogu kiiret kokkukutusumst.Päts,Laidoner ja siseministriks nimetatud Karl Eiinbund ( Kaarel Eenpalu;1888-1942) leidsid aga,et vana PS alusel moodustatud Riigikogu V kooseis ei ole enam täieõiguslik ja võib kokku tullla vaid erakorraliseks istungijärguks.Parlamendisaadikute nõudmisel imus see 28.septembril 1934.aastal.Vaitsus tutvustas sel erakorralisel istungijärgul oma reformiplaane,k.a kontrolli kehtestamisest trükisõna üle,ning andis teada,et kavatseb muuta halduskorraldust ning haridus -ja kirikuelu.Osa Riigigust kiitis valitsuse tegevuse heaks ja oli nõus kaitseseisukorda veelgi pikendama,teine osa leidis,et tegemist on demokraatia hävitamise põhisaduse rikkuumisega.Enamik sõnavõtjaid soovitas taastada demokraartliku valitsemisviisi,võimalda sõnavabadust nin asuda ette valmisama riigivanema ja Riigikogu valimisi,nagu nägi ette põhiseadus.Kuigi kaitseseisukorra pikendamise oleks riigivanem pidanud viivitamata esitama Riigikogule kinnitamiseks,seda istungijärgu päevakorras ei olnud.Ka ei olnud enam kindel,et Riigikogu enamus selle kinnitanud oleks-seetõttu jäeti see üldes esitamata.Küll aga kuulutati juba 2.oktoobril Einbundi soovil ja Pätsi otsusega erakoorralilne istungijärk lõptetatuks.Nii pandi parlametaarne seaduseandja ,,vaikivasse olekusse''.Korralisselt valitud Riigikogu kuni 7.aprillini 1938 enam kokku ei tulnud,nii riigivanem kui ka Riigikogu jäid muudetud Ps alusel valimata.Samas ei saatnud Päts Riigikogu ka laiali,et jätta vormilist muljet PS järgimisest.Aeg-ajalt kogunes koosolekuks Riigikogu juhatus.Erinevalt Riigiogu täiskoosseisust ei olnud selle juhausel õigust ei kinnitada egs tunnistada kehteuks riigivanema antud dekreete,mida oli nüüd arvukalt.Ainuüksi kaiseseisukorra esimese poole aasta jooksul andis Päts välja sadakond dekreeti umbes 80 seaduse ja sedausemuudatuse kohta. Kaitsevägedeülemjuhatajana peatas Johan Laidoner 22.septenbri 1934,aasta määusega kõigi poliitilisi eesmäke taotlevate ühenduste tegavuse ehk sisuliselt põhisedusega kaitstud sõna-ja mõttevabaduse ning koosolekute ja koondusmisvabaduse.Siseminiter Karl Einbund kaotas 18.detsemberi sundmäärusga ka ajakirjadusvabaduse:,,Kõik perioodilise trükitoote sisu koostamisel kaastegevad isikud,olgu nad toimetjadd,repoterid või kirjastajad,on kohustatud oma kaastöös,mis avaldatakse perioodilises trükitootes käsitama nende esitavaid asjaolusid tõele vastavalt ja hoiduma kõigest,mis kahjulik Eesti Vabariiile või mis sündmatu kaaskodanike suhtes.Perioodilne trükitoode oma sisult,töönilt ja väljendusviisilt peab olema rahva elu ülesehitav ja kasvatav.'' Praktikas tõlgendati seda nii,et ajakirjandusest kõrvaldati valiteva korra vastased mõtteavaldused. Siiski ei olnud Konstantin Päts,tõenäoliselt ka Johan Laidoner ega Karl Einbund rahul kehtiva põhiseadusega ning väitsid juba 1934.aasta sügisel,et 1933.aasta PS annab riigivanemale liialt laialdase võimu .Kaitsevägede ülemjuhataja Laidner märkis: ,,Kahjuks,teise põhiseaduse töötasid välja inimesed,kellel ka puudusid kogemus,kes tegid seda ilma järelemõtlemata,suure kiirusega''.Einbund lisas:,,Meie ei või valimistele minna selle põhiseadusega,sest see põhiseadus annab kõige otsemad võimalused diktatuuri maksmapanemiseks..''Seega vajas Eesti nende hinnagul uut põhiseasust,mis tagaks võimude tasakaalu.Pätsi ja tema kaaslaste ,,Juhitava domokraatia'' ideoloogia järgi tuli ühiskonda üldse teisel moel korraldada.

j.

Meeldib!