...BES-i töötasid teaduslikult läbi kõigepealt läbi baltisasksa õigustadlased.Nende teostest märkimisväärseim on Tartu ülikooli provintsiaalõigue professori Carl Erdmani ( 1841-1898) neljakõiteiine ,,Läänemere provintside Liivi-,Eesti-ja Kuramaa eraõguse süsteeem''.Ülikooi ja kohtusüsteemi venaestamise järel linadudusid ka venekeelsed äsitlused,millest tähtsam on Riia ringkonnakohtu kohtuniku,hilisema Läti Ülikooli professori Vladimir Bukovski ( 1867-1937) kaheõitlne kommentaar vahetult I maailmasõja eelsest ajast,,Balti kubermagude tsiviil seadute kogu koos jätkuga aastatest 1912-1914 ja selgtustega''.Need jäid olulises töövahendiks ka I maailmasõda Eest Vabariigis tegutsenud juristidele.''

Ehhki kiiruselt jäädi Lääne-Euoopast maha,oli ka Eestis tegemist modeerniseeruva üha enam linnastuva ühisknnaga.Linnad kasvasid oma keskaegsetest müüridest välja,kuid õiguspiirid jäid endiseks.Kui sa ei olnud just kohalikku õigust ja selle eripärssid hoolikalt õppinud jurist,oli arvatavasti päeis raske aru saada,miks kehtis näiteks Tartus peaaegu  kesklinnas ühel pool Veski tänavat üks ostueesõiguste süsteem ja sama tänava teisel poolel hoopis teine-just Veski tänav oli piir linna ja maaõiguse kehtuvala vahel.Ka esmapilgul vaid tehnilsena tunduvad hagi esitamise tähtajad lepingu tühistamiseks võisid anda väga erineva tulemuse,kui maaõiguses oli selleks ette nähtud kuus kuud ja linnaõiguses vaid kaheks päeva.Just selline hagi hobusmüügi lepingu tühistamiseks jõudis 1920.aastate algul läbida mitu kohtuastet,jüudes Eesti kõrgemasse kohtusse.Laiemalt võis ehk teada olla,et Talllnas Toompeal ei kehtinudki liinnaõius,vaid hoopis maaõigus,sest seal olid aadlike ja rüütelokonna majad.Kui palju aga neid,kes veel 1930.aastail teadsid,et linndel olid varem maal olnud kümneid kilomeeteid linnast laugemale jäävad partimoniaalmõisad,kus endiselt kehtis hoopis linnaõigus? Seda enam,et mõistate kui majandusüksuste piire oli maarefomiga tunuvalt vähendatud ja nende uued piirid ei kattunud enam enditega.Ometigi pidid endised mõisapiirid eraõiuslike õiguspiiridena jääma õiguspiirlondi eristama ka pärast maareformi lõpuleviimist.Neile erisustele on juhtinud tähelepanu Toomas Anepaio,kui 1990.aatatel hakati Eestis omandirefomi ajal eraomandit repivtseeerimise põhimõttel taastama ning Eesti ametnikud ja kohtud kippusid rakendama BES norme nii,nagu oleks tegemist modense,ührset eraõigust sisaldava sedusikuga.Peale maa-ja linnaõiuse erinevuse tuli BES puhul arvetada ka endisi kubermangupiie:Eestimaa kubermangus kehtisd tihti teistsugused normid,kui Liivimaa kubermangus ja Narva linnas omakorda veel kõigist muudest Eesti õiguspiikondadest erinevad reeglid,mis olid pärit juba Rootsi ajast.Probleeme võis tektada ka BES seisuslik iseloom.Näiteks oli selle järgi nõutud,et Eesti-ja Kuramaal pidid koduse testamendi tunnistajad oma allkirale lisama perekonnapitseri.Mudugi oli selline pitast olemas aadlikel,kelle jaoks BES olgi ju algupäraselt koostaud .Samas oli peaaegu 95% Eesti elanikonnast hoopis talupojad.Kuna neil ei saanudki olla mingit perekonnapitsatit ,pdi suur osa Põha-Eesti elanikkonnst olema koduse tunnistajana kõlbmatu.Naisedd olid BES järgi allutatud abielulisele või soolisele eestkostele,sellepärast oli nende õiguslik isesisvus ja trovõime väga paludes punktides piiratud-näiteks nõuti,et testameditunnistajad oleksid meessoost.NII 1928.kui kui 1932.aatal tuli Riigikohtul otsusda,et niisugune sooline vahetegu on vastolus PS parakrahvis sätestaud võrdsuspõhimõttega ja seega tühine.Kohe 1920.aastatel võeti käsile abieluõiguse reform,mida oli arutatud juba Asutavas Kogus .Varem oli abieluõigus  eri kirikute pädevuses,kuid Eeati Vabaiigis pidi olema riik kirukust lahutadud.Konfessiooni paljususe tngimusetrs oli vajalik üldine ja ühtne riiklik normistik abiellumise ja lahutamise kohta;see kehetsti 1922.aasta abieluseadusega.1925.aasta perekonnnaseisuseadus tõi kohustuslku tsiviilabielu,mille sõlmimiseks võidi küll luba anda ka vaimulikele.Nende igati modernset sedaute kõrval reguleeis BES abikaasade isiklike,varalisi ja üldese perekonnaõiguslikke suhteid endiselt eelmdernses paternialitlikus võtmes.Astutavas Kogus tõstati muu hulgas küsimus Eesti oma tsiviilseadustiku koostamise vajadusest.AsutavKogu ise jättis selle ettevõtmise siiki kõrvale,sest maaefom,põhiseadus,riigi-ja kohtuaparaadi ülesehitamine tunusid esmalt pakilisemad.Jüri Uluots rõhutas uuse tsiviilseadustku väljatöötamise plaami puhul,et seaduandlikud refomid ei abivat eraõigusega,mis ei ole olemuslikult mitte riigi,vaid rahva õigus ja nii ei tohtivatki seda liialt palju ega liiga kiiresti muuta.Kohtuminister Jüri Jaakson (1870-2942) moodustas siiski juba 1920.aastal esimese komsjoni,kelle ülesndeks pidi saama tsiviilseadusiiku (TsS) väljatöötamine.Esimene komisjon saadeti õige ruttu laiali,aga TsS väljatöötamine jäi Jaaksoni südameasjaks veel aastaeks.Tema pidas ka esimesel Eesti õiguteadlaste päeval 1922.aastal Tartus põhaliku ettekande kehtiva eraõiguse puudustest,jutustades sisse elava reformidiskussiooni selles valdkonnas.1923.aastal moodustatud uue konisjoni töö tulemuses avaldati aastatel 1925-26 TsS eelnõu esimeste osadena:pärimisõigus,perekonnaõigus ja tsiviilseadustiku üldosa.Eelnõu avaldamise eesmärk oli tekitada laiem arutelu,mis ei lasknud end kaua oodata.Naisorginisatsioonid ja - juristid kritiseerisid teravalt paternalistkke lahendusi perekonnaõiguses,samuti abieluväliste ja abielilste laste õigusliku ebavõrdsust.Neid toetas jõuliseit riigikohtunik ja õigusteadlane Timotheus Grünthal (1893-1955),kelle abikaasa Veera Poska-Günthal oli üks andekamaid ja tegusamaid naisjuriste Eestis.Pärimisõiguse vajakajäämistele nii kehivas õiguses,kui ka 1925.aasta eelnõus osutas kõigerohkem Mihkel Pung (1876-1941).Tema tegi äärmuslikuma ettepaneku Eestis kehtiva tsiviilseadusandluse refomimiseks:tõilkida eesti keelde Šveitsi tsviilsaeadustk (1907) koos võlasuhete õigust reguleerinud obligatsiooniõigusega (1911).Punga meelst oleks see andnud võimaluse kasutada ka Šveitsi kohtupraktikat.Tollal oli tavaline,et Eesti jurristid oskasid saksa keelt.Samas põlati Saksamaa endda 1861/1900.aasta tsiviilseadustik Eesti jaoks sobimatuks:see olevat liialt tehniline,pigem teadulik,kui rahvusilik ning nõudvat kindlat metoodiat järgivat õigusharidust.

Naised Eesti õiguses 1918-40 ja tsiviilseadustiku väljatöötamisel:Esimese maailmasõa olustik ja tigimused avaisd kogu Euroopas naistele uusi võimalusi ainutt kutseelus,vaid ka kõrghariduses.Kui varem tohtisid näiteks Tartu ülikoois õppida vaid vabakuulajatena,siis 1915.aastast täieõiguslike üliõplastena.1917.aastal andis Venamaa Ajutise Valituse määrus neil loa asutuda riigiteenistusse.TÜ õigusteaduskonna lõpetamiseni jõudsid esimeste naistena Ilse Zimmermann (1895-1941) 1922.aaatal ja Eise Aron 1896-1982).1923.aastal kokku oli naisi 1920-30 aastatel õigusteadusokonna lõpetanute hulgas 143 ehk 8,8%.Tööd said nad enamati vannutatud advokaatide abidena,neid oli 42.Esimesena võeti 1923.aastal selle kohale Auguste Susi (1900-1982),kes juba aasta hijjem Susi-Tannebaumanina( a-st 1939 Tanner) kandideeris esimese naisena Eestis kohtuameti kandidadiks.Kohtupalati esimees lükkas tema kanditatuuri tagasi ja ehhki riigikohus rahuldas Susi-Tannebaumi kaebuse soolise dikrimineemise tõttu,ei saanud temast ega ühestki teisest nasest Eesti Vabariigis enne 1940.aastat kohtunikku ega ka kohtuameti kandidaati.1930.aastal said vannutatud advokaatideks Hilda Reimann ( a-st 1932 Poom;1900.1992) ja Marta Kurfeldt(a-st 1932 Jõeäär;1897-1981);kuni 1940.aatani sai vannutatud advokaadiks kokku 22 naist.Esimese naisena sai notariks Ilma Saarepera (Saarepera;1912-1944),kes võttis selle ameti 1936 aastal Võhmas oma samal aastal surnud isalt ja jäigi ainsaks naiseks notarite seas.

Meeldib!