EESTI ÕIGUSE 100 AASTAT
62, Põlva, Eesti

...Ometi pidi õiguspraktikutelt - ja teadlalstelt enamasti üksnes negatiivese hinnagu pälvinud käristussesdustiik jääma Eestis kehiva karistusõiguse nurgakiviks veel enam kui kümneks aastaks.Selle kõrval kehitisid endiselt ka teised eespool nimetatud karistusseadusikud,samasuguse kohati ebamääraste piiridega seguna,nagu need olid kehtinud juba tsaariajal.Muu hulgas säilis ka tsaariaegne põhimõe,et eriseisukorras pidid paljud kuriteod alluma hoopis sõjakohtule ja sõjakaistusõigusele,ehhki valites rahut,tegusid ei pnnud toime sõjaväelsed ja neil ei tarvitsenud olla midagi pistmist sõaväe või sõjaliset oluliste onjektidega.Sõjanuhluseaeadustik nägi paljude tegude eest ainsa võimaliku karisrtusena ette surmanutluse ja sõjakaristusõiguses kehtiv lihtsustatud menetluskorraldus võimaldas karistuse ka kiiresti täide viia.Peale selle olid kaitseõigusused palju piiratumad,võrredes üldkaristusõigusõigusega.Tegegmist ei olnud sugugi mitte nähtuse või üksiute eraddjuhtumitega,sest sõjakaristusseadusitik võis eriseisukrra tõttu kehtida päris suurel osal Eesti maa-alast üsna pikka arga..Vabadussõja ajal väljakuulutatud sõjaseisukord tühstati 1921.aastal,kõgepealt saartel ja siis läänest itta järk-järgult ka Eesti mandri osas.1924.aasta keskpaigaks kehtis söjaseisukord veel edasi Vememaa piiri äärde jäänud aladel,samuti Tallinnas ja selle vahetus läheduss,ehhki Vabadusõja lõpust oli möödas juba üle nelja aasta.Venemaa ja kohalike kommunistide võimuhaaramiskatase järel 1924.aastal kehtestas riigi vanem Friedrich Akel (1871-1941) sõjaseisukorra taas kogu riigis.1926.aasta suvel kitsandati sõaseisukorra kehtivus piitidesse,milles oli see oli enne 1924.aasta 1.detsembrit.1930.aastal võeti vastu kaitseseiukorra seadus,mis piiras a piiritles täpsemini sõjakariuõiguse kehtivuse tsiviilisikute kuritegude puhul.Sõjakaristusõiguse a üldise erakorralise seisukorra erinormide kasutamist tsiviilisikute suhtes rahu ajal ei pidanud normaalseks sõjaväe prokurör Konatantin Trakmann(1889-1939).Trakmanni põhilisi teese oli,et kui muud kriminaalseadused vastaksid PS nõuetele ja vahepeal muutunud eluolule,ei peaks erisesukorra õigus nende lünki täitma.Ühtlasi osutas Trakmann asjaolule,et kui kohtunikul on valida erinevate karistusõiguse allikate vahel,kahjustab see õigusemõitmise ettenätavust ja võib viia kohtuniku meelevallani.Seega olid nii tsiviil-kui ka militaarjuristid ühel meelel,et karisusõigus ei ole koht rööpselt kehtivatele õigusallikatele ning õiguskindlus ja üksikiskute turvalisus nõuab seadusandja otsustavat sekkumist.Karistusõiguse olukord vaevanud sugugi ainult juriritide meeli.Juba 1921.otsutas Riigikogu,et Eesti vajab uut karistusseadusikku.Ühtlasi anti korraldus võtta selle väljatöötamisel aluseks Vene impreeriumi 1903.aasta UNS .Sel otstarbel lasi kohtuminsteerium tõlkida UNS eesti keelde.Just karistusõigusest sai alguse eesti õiguskeele sihipärane kujundamine.Kui 1920.aastal hakkas ilmuma Tartu Õigusteadlaste Seltsi väljaantav ajakiri Õigus,aluatati ja seltsi juures modustatud komisjoni eestvadamisel järjekindla terminoloogiatööga.

2 vaatamisi
 
Kommentaarid

Kommentaare veel ei ole.
Lisa kommentaar, ole esimene!

Päevikud
Päevikute uuendamine toimub iga 5 minuti tagant.