...Samas oli Riigikohus PS enda tõlgendamisel pigem konsevatiiivne ja lähtus rangelt PS sõnsstusest.Eesti Vabariigi okupeeimine 1940.aasta tõi kaasa Riigikohtu likvideeimse.Viimane istung peeti 31.detsembril 1940 Talliinnas.Nii Riigikohus ise tema võimulus teostada põhiseadulikku järelvalvet pidid kaduma Eesti õiguse areenil,kuni oli võmalik taastada iseseisev Eesti Vabariik.Peale üldkkohtute oli ka erikohtuid,näiteks välikhtud ja aõjaväekohtud oma kohtumenetluse korra ja karistusseadustikega,samui priisikohus.Arrutluse all oli ka võimalus seada sisse eraldi noorsookohtud,kes oleks tegelenud alaealiste vastu esitatadud süüdistustega.Nende erikohtute sisseseadmiseni ei jõutud.Kohuteks ei saa pidada vaeslastekohtuid,mis olid asutatud juba Rootsi valitsuse ajal 17.sajandi ja tegelisid ka 20.sajanil Eesti Vabariigis eestkoste asjadega.Ehhki nime poolest kohtud,olid need olemuselt haldusorganid.Sama lugu oli vallakohtutega maal,mis muutusid kohtutest pärandvarade hooldamise,hoolekande ja eestkostega tegelevateks haldusasutusteks.Ka aastatel 1920-26 tegutsenud 12 hoolekandekohut suuremates linnades olid samasugused järelvalveasutused,mille võimkonnas olid eestkoste-ja hoolekande asjad,mille väärtus ületas 100 000 marka.Õiguse toimimise eest hoolitsevad peale kohtute ja halusorganite ka muud institutsioonid.üksikisiku õiguste kaitsel täidavad eriti tähtsat rolli advokaadid,kes pasavad osutama õigusabi.Eesti Vabariigis tegutses advakatuur pärasr revolutsiooni-ja sõjaaja segadusi 1919:aastast jälle vaba elukutse esindajaid ühendava iseseisva kotporisatsioonina,mida juhtis vannutatud advokaatide nõukgu.Advokaate oli eeslastest juristide seas juba enne I maailmasõda võrdemisi palju ja nad paisid silma nii üädise ühiskodliku aktiivsuse kui ka näiteks õigusalase rahvavalgususliku tegevusega.Esimsed eestikeelsed õigusajakirjad ilmusid juba enne eestikeelse ülikooli või Eesti riigi rajamist.Aatatel 1909-14 Peterbuis ,Tallinnas Tartus välja antud ajakirjad Seadus ja Kohus,Õigus ning Õigus ja Kohus olid omapärased õiguabivahendid,mille kaudu nooed eestlastest advokaadid püüdsid oma rahva hulgas levitada õigusteadmisi ajal,mil seadused jms olid kättesaadavad vaid vene ja saksa keeles.1920.aasta 1.jaanuaril oli suur osa advkaatidest veel Vabaussõajas nin registreerttud oli vaid 43 vandeadvokaati ja 15 advkaadi abi.1924.aasta alguseks olid need arvud juba 95/71 ja 1933.aasta alguseks 231/280.TÜ-s oli juristiks õppijaid üsna palju ja lõpeatanute esimene töö oli tihtipeale just vandeadvokaadi abi koht.Advokatuuris toimis ka abibid koolitamise süsteem,mis nõudis neilt osalemist sessioonidel ja ettekannete pidamist.Seadusandllik alus advokaatide ja advokatuuri tegutsemiselle oli esialgu pärit veel Vene impeeriumist -1864.aasta kohtuseaused 1889.aasta muudatustega.1936.aastal avaldati seaduduseeelnõu,mis nägi ette riigi täitevvõimu ulatusliku kontrolli advokatuuri tegevuse üle.Advokaadid proteerisid eelnu vastu otsutavalt ja seadus jäi vastu võtmata.1938.aasta kohtute seadusa koos kehtestati ka uus advokatuuri seadus.1939.aastal leidis vandeadvaat Karl Grau,et kehtivad seadused ei piira advokatuui isesesvust.Eesti Vabariigi prokuratuur kui institutsioon on ajalookirjanduses saanud advokatuurist palju vähem tähelepanu.Ühelt poolt oligi prokuratuuri roll mõneti tagasihoidllikum,sest suure osa prokuratuuriga seostuvast tööst - riikliku süüdistuse ettevalmistamine ja selle esindamine kohtus-tegid tollal kohtu-uurjad..Teisalt oli prokurtuuri tegevus jällegi ulauslikum ,sest prokurör teostas üldist seadulikkuse kontrolli,mu hulgas ka osas tsiviil-ja administratiivasjades.Vabariigi prokurõriks sai 1918.aastal advokaat Jaan Teemsnt ( 1872-1941),kes aastatel 1925-27 ja 1932 oli ka riigivanem.1920.aasta aprillis vabaiigi prokuröri amet kaotati ning moodustati eraldi ametid Kohtupalai ja Riigikohtu prokuröridele.Riigikohtu prokurör pidi teostama eelkõige üldisu seadualikkuse järelvalvet ja osalema ka näiteks kohunikukadidaatide hindamisel;Riigikohtus arutatavais kriminaalasjades esidas ta riiklikku süüdistust.Kohtupalati prokurörid esindasid riiklikku süüdistust madalama astme kohtutes.Sarnaselt advokaatide ja prokuröride tööga jäid ka notarite tegevust reguleerima Vene keisririigi aegsed õigusaktid.1.aprilli 1919.aasta ajutise notariaalseadusega tehti Eesti riigikorrast tulenevad muutused Vene impeeriumi 1864.aasta kohtuseaduste notariaati käsitlevasse osasse,mis pidi jääma Eestis kehtima 1914.aasta redaktsioonis.Kohtuministri juhatuskirjaga notarite kohta loodi 1919.aastal 39 notari ametikoha,1940.aastaks oli nende hulk kasvanud 48-ni.1934.aastal valmis Eesti Notarite Ühingu (asutatud 1933) algatusel ka terviklik notariaalseaduse eelnõu,kui see jäi kehetestamata.Ehhki notarite ühing koondas peaegu kõiki Eesti notareid - ainult üks jäi eemale -,ei olnud ka notarite endi hulgas eelnõu suhtes täit üksmeelt.Nii tollal kehitinud õigus kui eelnõu lähus nn ladina notariaadi põhimõtetest:notarid olid küll staatuse poolest riigi teenistuses riigi teenistuses ja tegutsesid kohtuministeerimumi võimkonnas,kuid riiigit palka ei saanud ja neile ei laiennenud ka riigiametnike sotsiaalsed tagatised.

Haldus-ja kohalike omavalisute õigus:Riigi talitlemine seisneb suures osas tema ametiasutuste tegevuses.

Meeldib!