....Peale selle endiselt oli päevakorras Eesti riigile de jure tunnustus saamine,Rahvusvaheine õigus võimads ka sellist tõlgendust,et kõik Rahvasteliidus uue riigi vastuvõtnise poolt hääeltvad riigid annavd sellele ühtlasi automaatselt de jure tunnudtuse.Eest taotlus lükati 1920.aastal tagasi.Täieõigusliku liikmelisuse asemel sooviti osa võtta Rahvasteliidu tehnilste komionide ja orginistsioonide tööst.Murdepunktiks Eesti rahvusvahwlisel tunnustamisel saab pidada 24.jaanuarili 1921.toimunud Entente'i Ülemnõukogu.mil liitlased ( eelkõige Itaalila,Pantsusmaa ja Suurbritannia) otsutasid Eestit de jure tunnustada-olles näinud,et Venemaa kodusõda lõpes bolševike võifuga.USA omalt pooli küll protesteeis niisuguse otsuse vastu.Teise katse Rahvasteliidu liikmeks saada tegigi Eesti juba samal 1921.aastal ja seelord võeti 22.septembril liikmeks nii Eesti,Läti kui ka Leedu.Peale julgeolekugarantii ja rahvusvahelise ytunnustuse  oli Rahvasteliit ka oliline välis poliitilse suhtluse ja teabe hankimise koht.Väga aktiivseks osaluseks ei ei inimesi ega raha,kuid Eesti oli kohal Rahvasteliidu täiskogudel ja osales ka Rahvasteliidu autonoomsete osade,Rahvusvahelise Töökonverensi jts tegevuses.1931.aastast oli Eestil Genfis alaline esindus Rahvasteliidu juurs.Eesti esimene leping registreeriti Rahvasteliidu sekretariaadis juba enne Eesti liikelisust,see oli 20.juulil 1920 Suurbritanniaga sõlmiutud ,,kaubaleping''.Rahvasteliiduga kaasnes Eestile ka probleeme:nimelt oli Rahvasteliit otsustanud,et väikeriigid,kes olid I maailmasõjas alasid juurde saanud või selle sõja kaotanud,peaksid sõlmima Rahvusteliiduga nn vähemuste lepingud,milllega tagataks vähemusrahvuste õigused ja võrdsus teiste kodanikega,Seda nõudis Rahvasteliit baltisaksa aadlike õhutusel nüüd ka Eesilt.Eesti lleidis,et vähhemusrahvuste õigused on tagatud juba 1920.aasta PS-ga ja ta ei pea vähemustelepingut sõllmima,kuigi see oli seatud 1921.aastal üheks Balti riikide pääsemisel Rahvasteliitu.Pärast pikki vaidlusi ja läbirääkimisi esitas Eesti siiski 17.septembril 1923.deklaratsiooni vähemuste kohta.Baltisaksa vähemus hoidis Eestiit Rahvasteliidus tegevuses ka muude asjadega.Näiteks esitati mitu petitsiooni küsimuses,kas maareformiga aadlit võõrandaud maa eest oleks pidanud maksma kompensatsiooni.Balti aadlike petitsioonid lükkas Rahvasteliit mitu korda tagasi ja probleem kadus päevakoralt.Pealegi otsustas Riigkogu 1926.aastal endistele mõisnikele võõrandatud maa eest hüvitist maksta,kuigi palju väiksemas ulatuses,kui need oleksid oodanud. Peale Rahvasteliidu püüdis Eesti sõlmida a hoida häid suhted ka oma lähinaabrite Läti,Leedu,Soome ja Poolaga.Algse eesmärgi kohaselt nende riikide koostöövorm seisinud liitlsassuhetes,mida taheti nimetada Balit Liiduks.See siiki ei õnnestud.Sõlmiti aga eraldi sõjalis-poliitilisi liite,nt Eestu ja Läti vahel 1921 ja 1923.aastal,ning korraldati riikidevahelisi kohtumisi.12.septembril 1934 õnnetus moodustada kavandatatust väiksem liit-Eesti,Läti ja Leedu vaheline Balti Liit.Pärast Balt Liidu sõlmimist hakati välisministrite koostööd ka ohkem ühtlustama.Sõjalis -pollltiitilste liitude kõrval ka konkreestseid,praktsest vajadusest tulenevaid kahe-ja mitmepoolseid kokkuleppeid,neiki eelkõige lähinaabritega,näiteks Soome,Poola ja Lätiga.Kokku sõlmiti vaadeldaval aja üle 210 kaheppoolse lepingu (muude enamapoolsete leipingutega kokku umbes 320) ning liituti rohkem kui 80 rahvusvaheilse konvetsiooniga.Mereda kasutamisega seotud rahvusvahelised küsimused olud enne II maallasõda peaaegu täielikult reguleerimata,pobleeme lahenadati tavaõiguse alusel.Rahvusvahelised kokkulepped ei käsitlenud üksnes riikidvahelist suhtlemist,vaid võisid väga otseselt  puudutda ka nende kodanikke,nt,töökaitse või sotsiaalhoolekande asjus.

EESTI JA LÄTI VAHEL 23.NOVEMBRIL1926.AASTAL SÕLMITUD SOTSIAALSE ABISTAMISE KOKKULEPE:(Riigi Teataja 1926,nr 89 ja 97).,,Eesti ja Läti,soovides mõlemad kindlustada oma kodanikele,kes teiis Riigi territooriumil asuvad ,tarbekorral samasugust sotsiaalset abistamist,nagu seal oma kodanikele pakutakse,(--)'' (peambul) ,,(-) sellekohaste riigi-ja omavalitus-asutusete kaudu(-).Abiandimise kulud kantakse selle Riigi poolt,kust isik pärit''(art1.).,,Abi võib anda ainulr nendele isikutele,kes oma asukoha riigi seaduste,määruste ning kommete järele loetakse õigutatuks sotsiaalset abistamist saama''(art 3).Abistamine võib sündida jägmisel kujul:a) Varupaikadesse ja haigemajadesse või perekondasse paigutamise teel.b)Sunute matmise teel'(art 5).,,Erandlikel kordadel võib abistamine sündida toetuse näol rahas ja tarbeainete kujul''(art 6).,,Kui abistamine on tarviik enam kui kuue kuu jooksul,siis kumbki Riik õigustatud kodumaale toimetamist nõudma selle Riigi kulul,kust abisaaja isik pärit''(art 7).

Eesti ratifitseeis arvukalt rahvusvahelisi konvetsioone( mis riigiõigusliku järjepidevuse põimõttest lähyudes kehtivad ka praegu),kuid vähemalt sotsiaalsete ja majanduslike põhiõiguste valdkonnas näib,et pigem neid,mis lõid küll mulje rahvusvaheliste normide aktsepteerimisest ja vastuvõttmisest,kuid ei toonud kaasa liialt suuri kohustusi.Ka Rahvasteliitu uurinud Vahur Made on rõhutanud,et Eesti jättis näiteks põgenikega seotud konventsiooonidega ühinemata või tegi seda suurte resevatsioonidega just majandulikel kaalutlustel.Ratifiseertud ehk heaks kiidetud konventsioonid olidki üsna spetsiifiised ja nende kasutusala suhteliselt väike.Laiaulatuslikuma tähendusega Rahvusvhelise Tööinspektsiooni (ILO)konventsioonid jäid Eestil ratifitseeimata.Ants Piibu hinnangul kehtisid rahvusvahelis õiguse normid Eesti õiguskorras siseõigusena,kui just samas lepingus ei ole sätestatud teisiti.

Meeldib!