...Just see pobleem kerkis üles 1920.aastatel ja rõi kaasa ühe vähestest Riigikhtu otstutest rahvusvahelise õiguse vallas.Riigikohtu tsiviilosakond leidis 13.veebruaril 1930,et antud konkreetsel juhul tuleb rahvuvalise õigus nom jätta kohaldamata,sest normis endas oli etts nähtud rakendusnormide vastuvõtmine.Ants Piip tegi Riigikohtu põhimõttest omakorda järelduse,et üldjuhul ei olnud eraldi rakendusnorme vaja.

RIIGIKOHTU TSIVIILOSAONNA OTSUS 13.VEEBUAR 1930.    

nõudja on teeninud a.-l. ,,Vendlusel'',mis hukkunud Rootsi ranna läheduses 1927.a.22.veebruaril.Pärast laeva hukkumist on nõudja tööta olnud.Nõuda arvab,et RT 4/5-1923 a.avaldatud Genuas teise rahvusvahelise töökonverentsi poolt vastuvõetud laevõnnetuse korral tööpuuduse eest makstava kahjutasu kohta käiva konetsiooni art.2 põhal on tal õigus kostjalt,kui laevomanikult tadu saada aja eest,mis ta pärast laevõnnetus tööta on olnud ja palub need kahjud kostjalt  mõista (-) Kuigi on õige,et RT 4/5 --1923.a.avaldatatud Teise rahvusvahelise töökonverentsi poolt Genuas vastivõetud laevaõnnetuse korral tööpuuduse eest kahjutasu koh käiv konvetsioon Eesti Vabariigi suhtes oli vastavalt selle konvetsiooni art 7 jõusse astunud 27.IIi 1923.a.,ei jägne sellest veel,et nõuda kui meremees võiks kostjalt laevaomanikult selle konvetsiooni põhjal nõuda kahjutasu tööta oleku eest,mis on tekkinud kostja päralt oleva laeva hukkumise läbi.Mis puutub kaebaja arvamisse,nagu oleks kõnesolev konvetsion Eesti Vabariigis sisesadusena maksma hakanud pärast selle väljakuultamist Riigi Teatajas,siis selline arvamine ei ole miillegagi põhjendatud..Eriti ei järgne selle konvetsiooni enese sisust ja tekstist.Selles seseab ainult,et konvetsiooni makmahakkamine ükikute riikide vahel toimub pärast vastavate ratifikatsioonide vahetamist(art 7),kusjuures pärast konventsiooni ratifseerimist selle määuste makmapanekuks ja elluviimiseks tarvilike abinõude tarvtuselevõtmiseks ükikute riikide jaoks on ette nähud vastavad tähtajad.Eesti seaduandliku võimu poolt ongi alles 22.mätsil 1928.a.vastu võetud Meremeeste seadus ( RT 1928),mille § 41 kodab täielikutl nid reegleid,mis pn väljenust leidnud kõnesoleva konvetsiooni ja art 2.ja mis sama seaduse § 75 põhjal Eesti Vabariigis seadusena maksma hakkas alles 1.maist 1928.a.(-) ,,Teise Rahvusvahelise Töökonveretsi poolt Genus vastuvõetud laevaõnnetuse korral tööpuuduse eest makstava kahjutasu kohta käiv konvetsioon''Eestis siseseadusena pole maksnud,ning sellepäast ei saaks selle konventsiooni põhjal Eesti merimehed Eesti Vabariigi kodakondussesse kuuluvailt laevaomanikelt mingit kahjutasu nõuda.Alles 1.maist 1928.a.peale on Eestis vastav seadus laevaõnnetuse korral tööta oleku eest laevameestele kahjutasu maksmise kohta jõus.''

Rahvusvahelise õiguse ülimusmuslikkuse põhiõttest  tulenevalt ei saanunud vastu võtta rahvusvaheiliste kokkulepetega vastuollu minevate seadust.Sellene oleks olnud vastuolus põhiseaduse § 4 ,milles sätstatud:,,Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud määrused maksavad Eestis tema õiguslku korta lahutamatuina osadena''See säte jäi 1933.aastal PS muudatustega muutmata ja 1937.aastal kohendati seda vaid sõnaslikult.

,,TEDUSUS JA ÕPETAMINE RAHVUSVHELISE ÕIGUSE  ALAL TARTU ÜLIKOOLIS'' 1920-40

Emakeelse ülikooli esimne rahvusvahelise õiguse professor Ants Piip,kes oli õppinud Peterbuis ja sooitanud 1916.aastal seal magistrieksami.Seeäel oli ta jätkanud Peterburi ülikooli juures teadusliku stipendiaadi ja rahvusvahelise õiguse eradotsedina.Piip alustas  1920.aastal rahvusvahelise õiguse professori kohusetäitjana ja oli 1924.aastast korraline professor.1920-21.aastal oli ta  professori ameti kõval ka riigivanem,osales Tartu rahu läbirääkimstel oli  

Meeldib!