Kasutaja olavh päevik

Kaunis muna torkas silma,

pühadel kõik pere koos.

Ei nüüd keegi jää ju ilma,

koksitakse üheskoos.

Kellel muna läinud katki,

valind otsa hoolega.

Keera kiirelt kohe ringi,

koksi teise poolega.

Niisiis peres lusti laialt,

kilkeis lõbus lastekoor.

Jätkub rõõmu,maitseb maialt,

vastu ei pea munakoor.

/O.Hänilane/

See on koht, kus rukkililled,

kaunis sinas vohab põld.

Laulus-tantsus rõõmus velled,

rongkäik nagu hiigeltõld.

Laulu kaudu sünnib tõde,

üle mere kaikub hüüd.

Käsikäes koos vend ja õde,

kandmas uhkelt rahvusrüüd.

Lauluvanker kulgeb kergelt,

tantsus liigub kindel samm.

Eluteegi möödub helgelt,

kindlalt juurdund Eesti tamm.

Armas koht siin merekaldal,

pääsulennul loodust näen.

See on koht, kus olla maldan,

valjult hüüdes: ,,MINA JÄÄN!”

/Olav Hänilane/

Lumehelbed akna taga jälle pidu peavad,

lapsed joostes lumesajus kelke mäkke veavad.

Rõõmsaltki nüüd isad-emad lumelinna teevad,

kõikidel nüüd lusti laialt rõõmutunded keevad.

Särasilmselt kilkeid naeru ei siis mõtle muule,

õnnehetked valges lumes toovad naeru suule.

Seniks nautigem neid rõõme kõik ei päeva mahu,

ehk veel kestab valge ilu see toob hinge rahu.

/O.Hänilane/

Kaunis kohas karjamaal,

ringi lendab väike lind.

Kohtab sind ka heinamaal,

oled ammu võlund mind.

Kollased sul rinnal suled,

pruunid tiivad katmas sind.

Alati kui karjas oled,

teeb see ikka rõõmsaks mind.

Iga päev meil külaline,

oled kaunis karjalind.

Väike vilgas hänilane,

lapsest saati tunnen sind

/O.Hänilane/

Minu luulekogu avaluuletus.

Kena loodus, pihlak punas,

päike madalamalt käib

Seenemetsa rahvas vuras,

kuidas saak, eks peagi näib.

Pohlad, jõhvikadki teemaks,

metsaande täis saab korv.

Suurest korjest väsind viimaks,

metsavaikust naudib kõrv.

Linnud ennast valmis seavad,

lahkumas ka TURTELTUVI.

Aasta lindu kõik ju teavad,

saabund vananaistesuvi.

Emalik soojus, mis saadud on elus,

käib käsikäes kõrval vaid sinuga koos.

Kõik, mis on olnud, nii ääretult ilus,

lisab armastust juurde ka eluloos.

Elutee kulgeb mööda ääretut rada,

künkaidki teele nii sattunud on.

Vaprus ja töökus viind edasi teda,

armastus lastes, et saadaks ka õnn.

Hoides nüüd teda, kes jaganud õnne,

emalik soojus ikka südame sees.

EMALE austus, kes hoidnud neid põnne,

lapsed tänus ja õnnes on seismas Su ees.

/Olav Hänilane/

Ema süda, hing nii hell,

saatmas mind on eluteel.

Tuksub minus elukell,

sinu soojust tunnen veel.

Kõik, mis mulle oled andnud,

anda kui saaks tagasi.

Hellalt eluvett sa kandnud,

nüüd kannan elu edasi.

Meenuvad aastad,kui olin veel väike,

isaga kaarikus sõita sain koos.

Elu sai kindlasti väärika läike,

lisades värve, ses lustakas loos.

Isa nüüd ise ja omalgi lapsed,

suureks nad kiiresti sirgunud on.

Nüüd siis ka neil juba väikesed latsed,

kasvab neis sitkus ja särtsakus, jonn.

Egas siis kaugel ka pole need ajad,

pesast ka välja on koorumas need.

Isadeks emadeks sirguvad ajas,

laiali ilma on viimas neid teed.

/O.Hänilane/

Väike luuletus isadepäevaks minu uuest luulekogust,

mis oleks ka hea kingitus

HEAD ISADEPÄEVA!

Päkapikud käinud juba,

nõnda teatas lapselaps.

Kuigi tühi olnud tuba,

ringi tatsand ainult paps.

Kas siis temagi ei märgand,

seda väikest mehikest.

Ütles, et ta alles ärgand

ja ei näinud sihukest.

Nii neid kinke ikka tuleb,

kui vaid laps on olnud hea.

Tihti ainult samme kuuleb,

kes seal käind, ei keegi tea.

Ka neid präänikuid ja komme,

leitakse taas sussi seest.

Tore on see jõulukomme,

kui kõik ootel jõulumeest.

Lapseeas, kui kõik kord algas,

vanemate kõrval samm.

Päikeses ning õnnes kargas

ja nii kasvas väike jõmm.

Emakeelest rõõmu tundes,

tahaks kiita kooliteed.

Õppimisest pea küll undas,

tunnid kerged polnud need.

Tahaks õpetajaid kiita,

tarkust, kes mul jaganud.

Viitsinud veel aega viita,

laiskuse eest praganud.

Emakeelepäeval helgel,

õpetajaid tänaks veel.

Säraval me keelel selgel,

kõlab rõõmuhõiskes meel.

Emakeel ja laste rõõmud,

luules helisemas veel.

Need vaid ongi hinge sõõmud,

ELAGU ME EESTI KEEL

/Olav Hänilane/