Kasutaja olavh päevik

Lennult möödunud on päevad,

lühikeseks jäänud ööd.

Õnnelikuks kõik nad jäävad,

nautides kui oma tööd.

Aasta uus su juurde tõttab,

südamesse sisse poeb.

Hing siis jälle rõõmust rõkkab,

sõbrana su mõtteid loeb.

Jõulutäht sa kirkalt sära,

muremõtted vii meilt ära

Jõulutaadil teed sa näita,

et saaks jõulusoove täita

Jõulutähe säras ootus,

iialgi ei kustu lootus.

Unelmad,mis meeles olnud,

on ehk lõpuks koju tulnud.

/O.Hänilane/

Sügisvärvides on rajad,

lehtedega kaetud maa.

Saabund jahedamad ajad,

punamantlis seisad sa.

Ootuses, et keegi tuleb,

ulatades sooja käe.

Udu silmapiiri suleb

ja ei sellest läbi näe.

Puudki seismas kuldses kuues,

peagi saabub tuuleiil.

Uue näo nii parki tuues,

varsti paljalt puud on siin.

Orav vilksalt liigub oksal,

saba taga ajades.

Rähn veel kuskil eemal toksab,

taamalt heli kajades.

Tore on see kuldne sügis,

selle vastu me ei saa.

Varsti talv meil peale trügib,

valge peagi on me maa.

/Olav Hänilane/

Päikesetõusuks kõik valmis end seavad,

Pika Hermanni jalamil rahvas on koos.

Mässamas merel on tormised lained,

seismas müürina ootel eestimaalaste koor.

Esmased kiired kui puutumas palgeid,

ühistes ridades, rinnal hoiame kätt.

Lööb lehvima uhkelt nüüd sini-must-valge

ja ei köita saa iial meid orjusekett.

Need mahedad helid, mis ühendab meeli,

rõõmutunnetes südamed ja silmiski vett.

Et kõrvad ei kuuleks neid valedes keeli

ja tornitipust on läinud see punane lipp.

Nüüd jäädavalt lehvigu sini-must-valge

ja püsigu eemal meist kurjuseväed.

Et Eesti tulevik alati oleks vaid helge,

nüüd sõpruse märgiks me ühendand käed.

/Olav Hänilane/

HEAD EESTI VABARIIGI 100 JUUBELIT!

Jõulukuuse ümber lapsed jõuluvana ootavad,

kõigil unistused suured, kinke saada loodavad.

Aknapeale sussid valmis pannud iga laps,

kõik ju püüdnud aastaringselt olla ikka tubli kraps.

Lumehelbed aknataga keerlemas taas tantsuhoos,

nii nad kauni valge vaiba meisterdavad üheskoos.

Et siis lastel oleks lõbus lumevaibal hullata,

päikekiired kaunil päeval saaksid vaipa kullata.

Öösel taevas kuu kui kumab, hõbedaga kaetud ta,

siis ka vaip nii kirkalt särab, silmi pöörata ei saa.

Nii need jõulud tulla võivad rõõmuks igaühele.

Toob see südamesse soojust, suurele ja väiksele.

Tardund on seinale õhtune vaikus,

kardina taga on piilumas öö.

Päevane müra, mis kõrvus veel kaikus

tunda nüüd annab veel väsitav töö.

Õhtu on mõnus, ning teleri läidad,

silma ja kõrvaga uudiseid sööd.

Ikka ja alati voodi kui heidad,

patja siis vajud ja ongi head ööd.

Hommikul ärgates oled sa teine,

kella vaid vaadates minuteid loed.

Kiirelt saab tehtud ka hommikueine,

enne kui liiklusse rutakalt poed

Keila päev, taas sirel õites

ja toomingalgi lahti pung.

Rahva südameid taas võites

ja ostulettide ees tung.

See rõõmu, elamusi pakub,

igas hoovis elu keeb.

Siin muusikaga tantsu jätkub

ja kõigil hinge soojaks teeb.

Ka lastel üritusi laialt

ja kilkeis naerus jätkub lust.

Heamaitsta sööki laske maialt,

nii rõõmsalt toetad üritust.

/Olav Hänilane/

KAUNIS AEG

Sirel täis on õiteilu,

jaanipäevgi lähedal.

Vahest kuumast otsid vilu,

kaunil päeval lahedal.

Mets on rohelusse mattund,

linnulaulust rõkkab kõik.

Muinasjuttu nagu sattund,

ööbikul siin kaunis hõik.

Kevad vahetamas palge,

aastaaeg on uus meil ees.

Suvi soe ja öö nii valge,

armutunne südames.

/Olav Hänilane/

Säravalt päike on kuldamas teid,

kutsudes loodusse nautima neid.

Sihvakalt sirged on ootuses kased,

pilgu nüüd vabana kaugusse lased.

Kevadist hõngu on tunda nüüd õhus,

möödas need ajad,mis hingele rõhus.

Päikese säras taas pakatab rind,

loodust nüüd naudi,ta tervitab sind.

Kevadel kõikidel kiired on tööd,

pikemad päevad ja lühemad ööd.

Oodates soojust ja õide kõik puhkeb,

kevad on ilus ning naudingurohke.

/O.Hänilane/

armastusehetked kaunid elumahla ammutand.

Teadagi,et siirad tunded jõudu juurde annavad,

armuväravate juurde armunuid siis kannavad.

Armunud ka helgeid tundeid üksinduses vajavad,

tunnetesse uppund mõtted pead neil segi ajavad.

Armunute valjud hüüded südametest kajavad,

tähedki, mis olnud kõrgel, tihti maha sajavad.

Püüdkem jäädvustada hetki,neid mis tundeid hoiavad,

armastuse juuri sitkeid õnnehetkel toidavad.

Nii see eluvankri koorem kergemana veereb teel.

Süda sees ka palju noorem,siis kui armastad sa veel.

/O.Hänilane/