Kasutaja kalev15 päevik

Langenud lehtede tasane laul,
päikese kollane sära kui au,
täidab väikese pargi mõisa ees,
kus ammugi ei ela ükski mees.
Tuul vaikselt tantsitab raagus sireli alleed,
pühalikult liiguvad pilved peatanud veed,
justkui arvanuks ei kõlba rikuda rahu,
mis siia meeleolupilti nüüd hästi mahub.
Mõisa tänavail ei liigu ükski inimhing,
vaikselt kuulda võib kuda pöördub aastaring.
Vahel vana vares mõne kraaksatuse teeb,
on tasane ja rahulik mu muidu heitlik meel.
Kuid äkki justkui ei tea, kust ilmub luule,
täitmatu elujanu ning rõõm ja loomislust!

Tumesinise taeva all,
päikese lõõsas heinatöö kibe
ja aega on vähe,
sest pilved nii sügavalt hall.
Varsti vast sajab taas vihma,
peagi peatub ehk töö.
Hein küüni saab suurde kuhja
on juba õhtu, kaugel polegi öö.
Mehed on väsind
töö käsi on räsind,
ees vaid kodu tee,
kuid sinnagi aega on veel.
Ja metsade põldude vahelt
lookleb tolmupilv lai,
kallab vihma ja rahet,
teeline märjaks sai.

Aknaklaasile langevad rasked vesised helbed,
mis peagi muutuvad veeks ja voolavad niredena alla.
Õhtu päikese kiired nii teravad ja helged,
lõikavad sirgena läbi pitskardina kitsukesse tuppa.
Kollaste kiirete vihus hõljumas tihe tolm,
raamaturiiul otsas vana kõuts end seadnud on sisse.
Ju seal magada tal hea- pole külm,
akna taga oksal üks vares päästmas valla kriske.
Lumel pole ühtegi jälge,
keegi tänaval täna ei käi.
Õhtu nii üksida, selge,
mõni pilvgi pildile jäi.

Ma ei saa aru, millest ma mõtlen,
ma ei saa aru, mida sul ütlen,
olen arusaamatu antud hetkel,
oma endaga pidevalt võitlen.
Ma ei saa aru, millest see vaikus,
ma ei saa aru, miks tohutu raskus
surub mu südamel
peatades mõtted.
MA ei saa aru, kas hoolid sa minust,
ma ei saa aru, mida soovin sinust.
Ma ei saa aru, miks aru ma ei saa,
mida ma soovin, tahan või keda armastan.

Langenud lehtedesse uppuvad kummikud,
kollakas kuma kui päikeseloojangu kummitus,
jalutan koera niitude vahel,
jalge all kruusa ja kivede katkematu ahel.
Tuulehoob lennutav vallatuid lehti,
taevas varsti näha saab tähti.
Tuul salli mu kaelast rebida tahab
ja pütsigi peast kisuks ulakalt maha.
Pilvenurk õhtukumas vihmaga ähvardab,
udu kui loorina heinamaid lämmatab.
Minagi koeraga juba ruttan,
et pääseks külmast sooja tuppa.

Käega lüüa surematu soov,
alkohol, mälu surm, oh etanool,
meeletute tuleproov,
unetude armas hool.
öö nii inetu on akna taga,
pressib sisse, närib hinge.
Ei ma söö, ei ela, maga,
mõistus jookseb ringe.
Käega lüüa, alla anda
oma enda hirmule
ja siis lasta teistel kättel kanda,
rahu minu põrmule.

Püüdes leida üht vaikust,
vaikida enam ei saa.
Otsides lapsepõlve salapaikust,
et leida taas unistuse maa.
Lappades lehti ja ridu,
mis enam mu mõtteid seo.
Kuhugi, vast sahtli põhja kadund see idu,
mis muudaks eriliseks iga teo.
Püüeldes tasakaalu poole,
kaheldes, kas kunagi leian ta,
liiga sageli jätan end loovuse hoolde
ja kipun luuletama.

On surnud mu noorus,
sest see olid sina,
on surnud mu voorus,
sest purjus olen mina.
Sinililled sulgenud sul silmad
ja muru tekina peal,
olgu millised iganes ilmad,
sul nüüd igavesti on hea.
Kiviinglit su haual ei ole,
kuigi risti seal näen,
loodant ingliks mul oled
ja hädas ulatad käe.
Sügisel sureb ka loodus,
järgi vaid jääb lootus,
et järgmine elu kevadel taas,
me naerust võib kõlada aas.

Tuul lennutab kruusal kollakaid lehti,
taevas jällegi näha saab tähti.
Jahetus hääletult tühjendand ranna,
suve kuumus jahedal vihmal teed annab.
Sügavamale pähe tõmmates pütsi astun uksele,
jahe vihmapisk langeb põsele.
Päike madalamalt oma tiire käib,
päevgi palju lühem näib.
Astudes poriloikudest mööda,
jalg juhtub lehti lendu lööma.
Hiljuti kuumuses voolas siin pigi,
nüüd kuiva jalaga uksele ei pääsegi ligi.

Kaugele, kuhugi veel tühjemasse ruumi,
taeva laotuse alla, puhuma mulle nii suuri.
Sinise laotuse taha, tähtede ja tolmu vahele,
täppsilmades peidetuna, on ruumi meil kahele.

Kaugele linnast, alevikust ja külast,
kiiresti kaugele kauguste taha.
Eemale porisest teest ja sulast,
sinna, kus sammal veel jäänud on maha.

Seal roostiku taga, kus jää on sulanud ära,
seal metsa taga, kust linn on kolinud ära,
seal väikeses majas, kus puudub kära,
sinna rändab mu meel, kui teadvus on ära.