Kasutaja -Broken päevik

"Kas me eksisime aadressiga, või see ongi karneval?"

Marge vaatenurk:

"Appi! Jobu! Mis sa teed! See oli minu nägu!" kisasin vihaselt, kuid hakkasin kohe naerma.. "Sa oled nii jobu," itsitasin. Ma ei näinud õigupoolest, kus Ronda küll on, sest mu silmad olid kaetud paksu punase plögaga – KETŠUP!

"Ma veel löön su maha, kui ma sind ükskord näen läbi selle pasa," muigasin. Ilmselt kükitas ta kuskil põrandal. Naerdes. "Minu üle." Aga kes siis ikka nalja teeb, kui mitte ise? Puhkesin naerma. "Okei, mees, tule aita mind nüüd. Ma pean peo ajaks vist näo veidi ilusamaks meikima, kui hetkene krohv…

Marge vaatenurk:

Sättisin veel kord oma viltu-lõigatud tukka ning naeratasin. See sobis täpselt – minu blondid poole seljani ulatuvad juuksed, mis oli täiesti loomulikud, minu pruunikasrohelised silmad ning beebiroosad huuled.. Perfektne koosseis.

Minu arust ma polnud ilus. Ei. Keskmine. Tavaline. Ma polnud ju väga kole – seda ei saaks öelda. Aga ilus? Milles seisneb üldse ilu? Seesmine või välimine? Ja kes on ilus inimene?

Kas saab üldse öelda, et see inimene on ilus või see kole? Sest võibolla on see, kes meie arust on ilus, kellegi teise arust jälle kohutavalt kole..

Lõpetasin selle vaidluse…

Vabandan lugejate ees, aga ma ei kirjuta hetkel enam jutte rates.
Uus jutt on üleval mu blogis: http://www.iflookscankill.blogspot.com/
"Lesly Carlson" - räägib teismelisest tütarlapsest nimega Lesly. Tema ema otsustas hüljata oma tütred ning saata nad tädi juurde, keda nad pole kunagi kohanud. Renate, kes on Lesly õde, on alles neljane ning tema ei saa asjast veel päris hästi aru. Kuid mingil ajal avastab Lesly, et ehk oligi parem kolida. Hakkavad juhtuma erinevad juhtumid, mida peategelane poleks osanud ettegi kujutada. Ühel hetkel muutub kõik nii raskeks ja ta ei tea, kas suudabki enam vastu pidada. Kuid noormees, keda ta armastab, head sõbrad ning…

"Kutse peole."

Ronda vaatenurk:

„Tead, see Kätlini sõrmus on päris lahe. Peaksime endale ka uued muretsema,“ lobisesin ma ning tõusin püsti. Meie neljas tund oli lõppenud ja algas söögivahetund. Haarasin oma õpikud kätte ning Marge ees tippisin klassist välja. „Ärge unustage kindlasti töövihikust ülesannet nelikümmend neli teha!“ hõikas veel eesti keele õpetaja järgi, kui me seljataga klassiuks kinni vajus.

„Mis me täna sööme?“ uuris Marge ning köhatas. Ta tõmbas käega läbi oma juuste ja naeratas vastutulevatele õpilastele. „Röstsaiad ja pähklikreem,“ teatasin ja avasin oma kapiukse. Marge tegi ka enda kapiukse lahti. „Mul on kummikomme ja Sprite’i,“ sädistas ta.…

"Algus toob pisarad, lõpp toob naeratuse."

Marge vaatenurk:

"Ärge unustage, et meil on homme tunnikontroll!" karjus õpetaja üle klassi kolina, kui kõik asju pakkisid. "Äh. Tunnikontroll. Kõva viitsingi ju mingi mõttetut osa õppida!" kiunatas Ronda tüdinult. "Nagunii jälle valetab," noogutas Kätlin meie kõrvalt kaasa, "ega teegi tunnikat! See on selle mõrra puhul nii... tavaline!" leidis ta viimaks ka õige sõna.

See oli tüütu ja tobe. Miks ta peab alati end meie keskele toppima? Ma tean, et see kõlab väga isekalt, aga meil on temata vägagi hea! Kolm.. noh, kolm on paha number.

Õnneks ei suuda ta meie sõprust kunagi…

„Väike vahepala.“

Ronda vaatenurk:

Tüdinenult tatsasin Margele järgi. „Tead, mulle meeldibki viimane-kiimane olla,“ muigasin ma. Marge oli minust umbes kaks-kolm sammu eespool. Ta jäi seisma ja vaatas mulle rahuliku näoga otsa. „Ma tean seda, kallis,“ kergitas ta kulme. „Ah-jee, kiimane, uuuh, ma olen nii kiimas!“ häälitsesin üle kooliõu. Kõik pöörasid oma pilgud meile ja naersid. Marge lõi mind sõbralikult vastu kõhtu.

„Aii!“ kiljatasin. Ta vaatas mulle ehmunud pilguga otsa. „Nabaneet, remember?“ vaatasin talle altkulmu otsa. „Ahjaa,“ surus ta hambaid kokku, „sorri.“ Pööritasin silmi ja silitasin oma naba läbi särgi. Sammusime Margega edasi, minu poole. „Oot, me peame teada saama, mis…