Nii ta seal istus. Raevus, nukruses, ebaõigluses. Ta nuttis, ta
tundis end seest tühjana, tundetuna, tal oli valus. Ta vaatas
tormist mäslevat merd, samal ajal, kui ta süda tilkus
meeletult verd. Teda kummitas taas küsimus, miks. Kas tema oli
kunagi teie hinge lämmatanud, teie naeru mõrvanud, teie
usalduse pussitanud? Teda ei mõisteta, ta on ihuüksi.
Kunagi oli ta elurõõmus inimene, tema südames
paistis sulle vastu alati päike, kuid nüüd, ta on aina
rohkem üksi, aina rohkem masendavates mõtetes ning aina
vähem sarnaneb ta inimesele, kes ta oli. Millest küll on
tingitud tema sisemine elutus, jäätunud süda? Sa vaatad
talle silma ja näed, et neis ei ole vaimu, nad ei tähenda
enam midagi ning ainuke asi, mida nad suudavad peale vaatamise teha, on
nutmine, pisarate välja pumpamine. Jah, ta pilk on tühi, need
klaaskuulikesed ei naerata su poole. Ja ära küsi miks, sest
kui unustad hetkekski oma egoistlikuse, siljakirjalikuse ja
suurepärase oskuse reeta, näed sa, et süüdlast saad
sa otsida vaid iseendast.