Päevikud


aleks30
61, Põlva, Eesti

Eks Siberist jäi palju külge,peale pefektse vene keele.Oskasin ''sihvkasid''juba võdlemisi kiiresti jahvatada,pildudes neid ikka ühest suunurgast sisse,teisest välja.Korralik Siberi külapoiss peab oskama pilli mängida.Ilmselt tahtis teha ka minust korraliku külapoisi.Üks Siberis saadud omadus oli töö tegeise vajadus.Ma ei öelnud armastus tööd teha,vaid just nimelt vajadus.Vajadus see töö ära teha täna,sest homme teeb seda keegi teine ja sina oled parda taga.Vajadus teha seds selleks,et palka saada ja rikkamalt elada ja kui rikkust juba küllalt,siis kasvõi selleka pead rügama,et imetleda enda fotot asutuse autahvlil.Töö ei ole ainult kraavi kaevamine,vaid ka õppimine,nt kraavikaevajal võiks olla meljoraatri oskused-võimed.Õpetatud müürsepp laob kive müüri.Oma haridusteed jätkasime Ristiküla 7-klassilises koolis.Kui Siberis oli koolitee pikkus üks kilomeeter,siis siin oli neli.Jätkasin Siberis alustatud kuuendat klassi Ristiküla Koolis,kuid pidin seda klassi kordama ja mitte sellepärast,et rehkendada ei osanud,vaid ei osanud rääkida korralilkult eesti keelt.Etteütlusi eesti keeles tegin peaaegu väga headele hinnetele,kuid rääkiisega eesti keeles oli mul suuri raskusi.Õpetaja oli nõutu,kuidas see võimalik on.Aga väga lihtsalt.Minu pinginaaber oli väga hea eestlane oskas ka kirjutada vigadeta.Temaga oli meil kokkulepe,et pärast etteütluse lause kirjutaist,mina liigun pliiatiga aeglaselt mööda kirjutatud lauset,tema jälgis minu tegevust eemalt slmanurgast ja müksas mind õrnalt oma jalaga,kui jõudsid veani.Päris loll ma ikka ka ei olnud.Õpetaja seisis kogu tunni meie laua juures ja jälgis meid hoolega,et kuidas mina neid häid hndeid eesti keeles ikkagi saan,kust maha kirjutan.Kui minu pilk,õpetaja jutu järgi olevat klammerdunud tuialt oma vihikusse,ei ühtki pilku vasaule ega pareale,ka ei mingeid ekstrasentsi liigutusi.Klassikaaslastega oli omavaheline läbisaamine ideaalne.Nii me õpime juba juba noorelt elus läbi lööma.Õpime nautia õnne,õpime toime…


aleks30
61, Põlva, Eesti

...Mõnedeal lehmadel oli komme suvel poegida.Seda lehma peab küll lüpsma kol korda päevas st ka lõunaajal.Ei hakka ju selle ühe lehma pärast terevet  karja koju ajama,et ema selle lehma ära lüpsaks.Nii saigi,et mulle õpetati lüpsmine selgeks teoorias,praktiline õppus toimus karjamaal.Pidid lehma tühjaks lüpsma ja piima panema kas koerale,ise ära jooma või mahs lüpsma.Nii ma õppisinggi lehmalüpsi selgeksMuide juba vanema mehena ,olles Surju sohvoosi traktorist,pidasis suures laudas ka lüpsja ametit ,tervelt ühe talve.Käsitsi lüpsima ainult värskelt poeginud lehii,muu oli ikka masinlüps.Traktoriga olli töid on talve vähe.Siberist tulles,kevadel sai minu tööks aida laastukatuse vahetus.Ilmselt oli see minu enda soov,sest kes muidu oleks usadanud kuuenda klassi poisikesele oskustöölise töö.Mind muidugi õpetati,kuid tegin selle töö ikkagi ise ära.Katusetöödel olid mul jalas vatipüksid,et oleks talutavam,naelu täis roovilattidel istuda ja oa tööd reha.Nende vanade roovlati naelade otsas kõõludes nägi minu vande pükte taguine pool välja nagu oleksid need nädal aega kassipojal küünte teritajaks olnud.Aeg oli ilmselt maikuüu lõpp.Meile tuli ootaatult külla minu klassijuhataja,ühtlasi ka eesti keele õpetaja,kes kavatses minu vanematele teatada,et mind jäetakse kuuendasse klasi istuma.Ka mind taheti selleks puhuks katuselt alla saada,kuid ma ei julgenud selliste pükstega õpetaja ette astuda.Häbensin oma räbaldunu pükse väga.Sibetis käis mei ka ''jõuluvana''..Ma tundsin ta küll ära,kuid pill anti ikka kätte.Selle pldll,minu õde Maimo kuulab naeruse ilmega minu nö mängu.Minu mütsi alt peab ikka juuks tutt ilusati välja paista,nagu venepoisil ikka kohane.


aleks30
61, Põlva, Eesti

...ebaõnn,mees oli viinamees.Ja ka tema tema tuli matta varakult.Ema ise elas 83-aastaseks.Oleks võinu ju veellgi kauem elada,kuid ka siin pidi tema elu lõpetama ''vähk''.Muida ka minu abikaasa suri,jättes maha kaks teismelist poega.Ka minul tuli seista oma venna krstu juures.Praegu olen 70-aastane ja ka minu ''vähk''nõuab minu organisimis eluruumi nagu venelased Ukrainas.Talu lauta toodud kolhoosi looamad,25 lüpsilehma ja hobune vajavad talitamist.Selle talituse alla kuulus igapäevane lehade söötimine,jootmine,sõnniku välja kärutamine ja lüpsmine.Ka oma lauda loomad tahtsid iga päev talitaist,sest need toitsid meid.Kolhoosist saadud palga eest küll ära ei oleks elanud.Muidugi siia kuulus ka lehmalüps  ja piima meiereisse vedu.Selleks oli laudas koht ka hobusele.Suvel tuli ka endal organiseerida heinayeo talgud karjale talveheina varuiseks.Laut tahtis ka kohendaist,talvel soojustamist,sõimed vajasid tihti remonti.jne.Ja kogu selle tööga pidi hakkkama saama üks inimene,Leida Sarapu,iminu ema.Loomikult olie ka meie,laspsed talle abiks niipalju kui aega oli ja niipalju kui suutsime.Looade jootmine ja üks söötmise kord oli meie teha.,,Sõnnikumajandus''kuulus meie tööde hulka.Suvel oli muidugi karjaskäik,hommikul kuuest kuni kella kolme-naljani päeval.Karjas käisin lehmadega kodust kaugel Õhtul aitasin ka emal lehmi lüpsta.Kaks või kolm kõige''kergemat''lehma lüpsin ära.


aleks30
61, Põlva, Eesti

1959a .aasta jaanuaris sai isa autoõnnetuses surma.Ema e oidi alustama seda kahekesi plaanitud teiset algust üksinda.ila abikaasata,kellega just äsja pidid jagaa Siberi elu raskusi rõõme ja just sellepärast see lahkuminek ei olnud kerge,sest see nende eelnev üksteist arvestav elu karastas neid ja sidus üheks tervikuks.Ei saanud kerge olema meie järgnev elu.Emal tuli kasvatada,koolitada,kasid-harida mwid kolme,olema ,,Ulli''talus nii pereees kui perenaine.Ja tema,Venemaal karastunud Eesti naine,sai sellega hakkama.Kaotuse kibedust pidi minu ema tundma ka seistes oma poja kirstu juures.Proovis ka teist abielu.Abiellus tööka noore mehega.Kuid ka siin ebaõnn,mees oli viinamees.Ja ka tema tuli matta varakult.Ema ise elas 83-aastaseks.Oleks võinud ju elada veelgi kauem,kuid ka siin


aleks30
61, Põlva, Eesti

See siinne kolhoosielu ikka imelik küll.Esimehi valiti vist igal aastal ja valituks osutusid ikka joodikud,pätid või vargad,kuii valitu pidi kindlasti olema sõjast tulnud mees.Ei ole tähtis kas rindelt või oii ta tagala tallimees.Valituks osutusid ikka oma semud,sõbramehed ja harva juhtus nii,et mõni neist suutis ka kolhoosi elu edendada.Ja olgugi,et olid juba viiekünndate lõpuaastad,ei osanud eesti maamees ikka veel aru saada,et mis see kolhoos õieti siis on?! Kas peas seda armastama või on see melie pealasurutud paratamatus.Kuid looulikul ei lubatud valida kolhoosi juhtorganitesse Siberis käinuid.Koosolekule neid vist lubati,kui õigesti hääletavad..Nii arvasin mina siis kui ''kolhoos'' oli ühe-kahe külakese suurune....Vist hoopis teisiti nägin a selle nn kolhoosi elu-olu,olles sellesamus endise ''kolhoosi''hilisma osakonna,osakonna juhaja.1959.aasta jaanuaris sai isa autoõnnetuses surma.Ema pidi alustama seda kahekesi plaanitud elu test algust üksdnda.Ilma abikaasata,kellega just äsja pidid jagama Siberi elu raskusi ja rõõme ja sellepärst see lahkuminek ei olnud kerge,sest see nendeeelnev üksteis arvestav elu karatas neid ja sidus üheks terivikuks.Ei saanud kerge olema ka meie järgnev elu.Emal tuli kasvatada,koolitada,kasida-harida meid kolme,olema Ulli talus nii peremees,kui perenaine.Ja tema,Venemaal karastunud naine,sai sellega hakkama.Koutuse kibedust pidi minu ema tundama ka seistes oma poja Ennu kirstu juures.Proovis ka teist abielu.Abiellus tööka noore mehega.Kuid ka siin ebaõnn,mees oli viinaees.Ja ka ka tema tuli matta varakult.Ema ise elas 83-aastaseks.Oleks võnud ju veelgi elada.Kuid ka siin pidi tema elu lõpetama ''vähk''.



aleks30
61, Põlva, Eesti

Kallistused tehtud,pisarad valatud,ronisime ronisie traktori järel olevale kelgule nii meie kui ka mõned saatjad ja sõitsime kuue kilomeetri kaugusel olevasse raudteejaaa Ului asulas.Ja sõit Eestimaa poole algas.Rongisõit kestis ühtekokku nädala.Sinna sõitsime kaks nädalat.Ikkagi progess.Ümberistumise tegime Moskvas,kui ka mina nägin esmakordselt suurlinna.Tuli minna üle mingi väljau,kõik viis pereliiget kooratud kottide ja kompsudega,suud lahti,silmad punnis jooksime isale järele,kes ikka hoiatas meid,et ärgu me vahtigu kirikuid ega ilusad maju,vaid vaadaku me ette,trammi või trolli alla ei jääks.Tallinnas ümberistumist ma ei mäletagi,kuid hästi mäletan seda sõitu kitsarööpmelisel raudteel.Küll see vagun ikka kõikus,hirmuga hoidsime end kinni,oodates vaguni ümber minekut.Kuid vagun ümber ei läinudki ja meie jõusime õnnelikult Kilingi-Nõmme raudreejaaa,kus oli meil vastas minu onu,ema vend Meinard.Ilm tundus Eestis külm olevat,aga ma vaatasin onu koduseinal olevat kraadiklaasi,siis näitas see soojakaade.Looulikult pidasin ma seda kraadiklaasi rikkis olevaks,külma peaks olema praegu 10-15 kraadi,arvasin mina ja seegi juba korrigeeritud Eesti-Siberi kliima erinevusele.Ma ei readnud siis vist veel kuiva-kontinetaal- ja niiske merelise kliima vahet.Onu näitas mulle mittekülmunud loiku maas ja vaatas mulle sügavalt silma,just kui tahaks välja uurida,kui loll ma olen.Kuid olime Eestis KODUS.Öö olime onu juures ja järgisel päeval oii minu isa oma vanemate kallistada.80-aastane vanaisa ja veidi noorem vanaema jõudsid ikkigi ära oodata oma lapse kojutulku.Ei olnud need aastad ka neile lihtsad.Oma vanade kätepaaridega tuli hoida korras endised taluhooned,lootses,et kunagi tuleva sinna ka omad lehmad js muud loomad ja kodus kamadavad lapsed,jooksevad ringi ja kllkavad lapselapsed.Ja päike soojendab Eestimaad,mitte ei valgusta siin okupantide tegusid...Siis kulus päris hulga aega oma külale ja külainiestele tere ütleiiseks.Ka meid,lapsi,veeti kõiijale kaasa,esitleti daaiidrele…


aleks30
61, Põlva, Eesti

Tuli leida igast päevast kas või üks imepisike rõõm,midagi uut ja huvitavat.Elu on nii ebaõiglaselt lühike ja täiesti mõtteetu oli seda raisata vingumisele,virisemisele nind negatiiveetele mõtetele.Rääkides koduigatusest võin öelda,et see oli igal omaoodi,kas suurem või väikesem,kuid ta oli.Meie õppisime kohalikelt elama ikka päev korraga.Parandades näiteks oma maja katust,ei löönud isa lauasse viite kallisit naela,nagu sundis seda tegema eestlase vai,geenid ja südametunnistus,et taha korralikult,vaid lõi lauasse ainult kolm naela.Sest see maja ei ole minu ''kodu'',vaid ajutine elukoht,eluase.Tähendab ikkagi oli kodugatsus ja usk sellesse,et me saame lkoju,siin elame me vaid ajutiselt.Kojusaamine sai võialikuks,kui isat autasusti medaliga ''uudismaade üleshariise eest''.Et aga medal kätte saada,pida olema pass kui ''kui on pass,siis peab see olema ka minu abikaas,See toimus 1957.aastal.Passid käes,OLEME VABAD!Kui palju see mõte,et ''oleme vabad''meid nüüd meid rõõustas?Kuid kindlasti pöörasa ta meie elu teisipidi ja andis sellelle uue suuna.Nüüd olid kõik meie mõtted ja teod pühendatud ainult ''koju sõiduks ettevalitstustele.Kuida,kus ja millal? Tuli maha müüa maja,loomad ,võib olla ka mingit kodust vara,sest pileti rongile ''Zavroki-Ristiküla''pidime seekord ise ostma.Eks seda pileti raha koguti hoolega,nagu pregu meie kogume matuseraha.Meie kolhoosi esimehe eestvedaisel eradati mootorratta ostuluba.See oli ikka tõeliselt suur kingitus,mida ihalesid paljud kolhoosi töötajad.Isa isegi tundis vealidi ebaugavust ,et nüüd tema siit külast lahukja,saab selle tsikli.Eestis pidavat neid küll olema,arvas mõni sealne elanik,,kuid ega ikka olnud küll.Ja kui poodi,kus kaibaks oli ainuli viin,paar-kolm kangasorti,kommi ja konservi,toodi tutikas mootorraatas K-55,siis tuli sedsa imetlema päris palju rahvast.Meie emaga kahekesi läksime seda välja ostma.Isa jäi koju ema maksis raha ja mna sõitsin koju,muidugi tsikliit käivitamata,küla poisikesed lükkasid mind…


aleks30
61, Põlva, Eesti

KALJU SARAPU POOLT KIRJAPANDUD MÄLESTUSED:Seda lauset ''Siberist tagasi koju''pidas iga küüditatu meeltes,see oli omavaheliste kokkusaaiste juttude peateema,sellest nähti und ning selleks valimistisie ka ette,Nii,et ootsasime ja lootsime ''väga'',et see aeg ikka varsti tuleb.Ja seda just seal oleku algusaastatel,hiljem vähem,kui juba kohanesime kohaliku elu eripäraga,kultuuri,kliima ja nõukogude korrsga seal Siberi kolkakülas.Konandasime ka oma elamist st sai elama asutud oma majja,mile kõrval oli ka oma laut,kus elasid lehm,vasikas,siga,kanad,haned ja neid täpselt nii palju kui lubatud oli - et mitte olla ''kulak''Siberis! Oli ka oma aiamaa,mille suurus võis olla 1,5 ha.Maa oli seal väga viljakas,kuni 1,5 m sügavusel leidus viljakat mustulda,mida meil Eestis on u 20 cm.Isa oli kolhoosisi hinnatatud traktirist,ema ''kõrgema kategooria'' põllutööiline.Ka mina käisin 10-14 aastasena suviti kolhoosi põlludel tööl.Töökat inimest,peret või kasvõi riiki austakse kõikjal.Ja nii oli ka meil palju sõpru kohalike seas,kaasa arvatud eestlased.Seda sõprust tuli Venemaal kinnitada üsna tihti,eriti talvel,kui välas töid oli vähe.Siis korraldas igal nädalavahetusel üks külas elav pere ''prasdniku'',ajas laari puskarit,lükkas lauda kokku ja jäi ootama külalisi.Tulid kokku naabrid,tuttavad ja sõbred.Igal külalisel oli kaasas sakuska,kausitäis peleene,pirukaid,hapukuri jpm.Joodi,lauld ja varsti viisid naised igaüks oma mehe kodu.Või vastupidi.Sellised peod kordusid igal nädalavahetusel sama stsenaariumi järgi erinevates kodudes.Ka minu ema võttis viina koos purjus peolistega,sest proovi sa võtmata jätta.''Kas sa mind ei austa?''..'Siis võtame''!...klaasitäis 200 g kanget puskarit ja ikka põhjani.Ema suutis selle klaasi nii osavalt kleidi kraevahele valda ja pärast küllatki usutavalt nägu kripsuda,et tekkis kohe üks uus sõber juurde.


aleks30
61, Põlva, Eesti

Kuid sibetist naasnutesse Eestis väga hästi ei suhtud.Vallakogu esimeest vahetati iga aasta ja alati sattus uueks juhiks mingi pätt kaabakas,mitte kunagi keegi Siberist tulnu.''See siinne kolhoosielu oli ikka imelik küll.Esimehi valiti vist igal aastal ja valituks osutusid ikka joodikud,pätid või vargad,kuidd ta pidi olema sõjast tulnud mees.Ei ole tähtis kas rindelt või oli ta tagala tallimees.Valituks osutusid ikka oms semud,sõbraehed ja harva juhtus nii,et mõni nest suutis ka kolhoosi edanada.Ja olgugi,et olid juba  viiekümnenadate lõpuaastad,ei osasnud eesti maamees ikka veel aru saada,et mis see kolhoos siis õieti on,kas peab seda armastma või on see meile pealesurud paratamatus.Kiud loomulikult ei lubatud valida kolhoosi juhtorganitesse Siberis käinuid..Koosolekule neid ikka vist kubati,kui kõik õigesti hääletavad.Nii arvasin ma siis,kui ',,kolhoos''oii ühe-kahe külakese suurune.Kalju ema asus tõõle Ristiküla kolhoosi lauta.Lapsed aitasid vanemaid paljuski,iga päev loomde toitmise,jootmise,lüpsmise ja karjaskäiguga ning seda ka hiljem koduses laudas,kus Kalju lüpsis tavaliselt ära kaks-kolm lehma.Seda kõike oli talle õpetanud ema.<< Üks siberist naasnu omadus,oli töö tegemise vajadus,ma ei õelnud,armastus tõõd teha,vaid just nimeit vajadus.Vajadus see töö ära teha ,,täna''sest homme teeb seda juba keegi teine ja sina oled parda taga.Vajadus seda teha,et palka saada ja rikkamat elada ja kui rikkust oli juba kullalt,siis kaavõi selleks pead rügama,et imetleda enada fotot oma asutuse autahblil.Töö ei ole ainult kraavi kaevamine vaid ka õppimine,nt kraavikaevajal võiks olla melioraatori oskused-võimed.Õpetatud müürsepp laob kive müüri sina,kes sa ei ei viitsinud õppimesega vaeva näha,tassid talle elu lõpuni müürile kuve ja mörti.Kalju asus õppima Ristiüla kooli,kus ta lõpetas 7.klassi,rohkem klasse seal koolis polnud.Kalju isa Heinrch ja ema…


aleks30
61, Põlva, Eesti

Õde Maire vend Arne elavad endiselt Siberis,nemad Eestisse tagasi elama ei tulnudi.Nad elavad samas külas,kus elasid lapsepõlves.1980.aastal käisid Arne ja Maire ema matustel.Pärast seda aga pole nad Eestis käinud.Mairel on viis last.Ta õppis pärast keskkooli lõpetamist kõrgkoolis õpetajaks nng pidas õpetaja ametit aastaid.Nüüd Marie pensionär.Tal on vene kodakondsus ning tema soodustusi,kui küüditatu ei saa.Vennal Arnel on lätlannast naine ja kolm last.Vend oli samuti aastaid hea tööline,autojuht.Praegu on ka pensionär ning ka temal puuduvad soodustused.Arnel on vene kodakondsus nagu õel Mairelgi.

KALJU SARAPU MÄLESTUSED:Kalju Sarapu e Kolja- nii kutsusid teda siberlased sündinud 20.10.1944 küüditati 25.03.1949 Ulli talust Ristikülast Surju vallast Pärnumaalt koos ema Leida,isa Heintchi,venna Ennu ja õe Maimoga.Represseerimis koht Zavorki küla Krasnojarski  krai.Tagasipöördumise aeg 1957.aasta jõulid.'' Me ei saa alati valida endale olukordi,aga saame valida,mida me nendega peale hakkame.''Küüditamine oli ränkraske katsumus palkudel inimestele,ka eestlastele,mille käigus küüdiati tuhanded inimesi ära oma kodudest külma pakaselisse Siberisse.Seal tuli rinda pista mitmete raskustega,käreda pakase,uue kodu alustaise,talveks puude murstemise ning palju muuga.Uurimistöö käigus kohtuti Kalju Sarapuga,kes elas läbi küüditamise.Kaljul on antud teemast raske rääkida.Ta jutustas Sibersse sõitmisest,sinna kohale jõudimisest,seal elamiset ning ka tagasi tulekust.Siberis rajati uus kodu ning elu hakkas tasapisi paremaks minema.Isa oli töökas ning tänu sellele suudeti luua endale kodu.


Päevikud
Päevikute uuendamine toimub iga 5 minuti tagant.