Päevikud

TAHAD LÖÖ NÄKKU, AGA MITTE KUNAGI SÜDAMESSE...

 Ja jälle sa läksid
Ma maha jäin siia
Vaid mälestus järgi sust jäi
See tuli nii äkki
Ja valusalt piinab
Mu tuba su lõhna on täis

On lahkuda valus
Ja silmis üks pisar
Taas patja nüüd peidan ma pea
Ei jääda ma palu
Ei kanna ka viha
Su endale võidan ma tean!

   Kallistuses on midagi.See soojendab südant, see kutsub meid koju.See teeb lahkumise lihtsamaks.Kallistus on võimalus jagada rõõmu ja muret ning võimalus sõbral öelda sulle, et hoolib sust, sest sa oled sina.Kallid on kõigi jaoks kellest hoolime.Vanaemalt sinu naabrile või mängukarule.Kalli on midagi fantastilist! See on ideaalne võimalus end väljendada.     Väljendada oma armastust, mida on raske sõnades väljendada.See on imeline, mida üks kalli võib teha enesetundele,see toimib kõikjal ja kõigis keeltes.
Kalli ei vaja mingit
varustust, varuosi ega patareisid.
Ava ainult oma käed ja süda!

Alatiseks jääb üks inimene mu südamesse, tema jaox on mul alati aega...jääb südamesse, hinge ja mõtetesse, iial ei ütle head aega.
Ma armastan sind alati, sa seda meeles pea,
kuigi kindlalt seda juba tean,
et ei iial tagasi saa sind ,
sest loobusid armastamast sa mind.

Ma pole see kes paistab
kui päevavalgus mind paitab
Vaid pimedus mu tõelist palet teab
ja seegi mu olemasolu neab
Pimedas võin ma nutta ja halada
Pimedas võin vihata ja karjuda
Pimedas võin rebida eest õnne maski
Pimedas mind ei heiduta miski
Pimedas võin olla mina ise
Pimedas kostabki minu kise

Miks üksindusse jätsid mind
kui teadsid, et vajasin sind
Sinuta elu, ei ole enam endine
Kaob elumõte, silmi tulevad pisarad
Küsin endalt, miks nägu nüüd vesine?
Vastust tean niigi, sa mu juurest lahkusid

Kui sa kedagi armastad siis hoia teda...
Kui sa ei näita oma armastust õigesti välja siis sa lihtsalt võid ta kaotada...

Hoia mind oma käte vahel
Täna homme ja igavesti
Purusta õnnetuste tugev ahel
Hoia mind vaid hetk
Kuid ära enam lahti lase