Päevikud
tahaks hävitada sind siit maalt,
sa oled alatu juhm,sa oled saast
vihkan kõike,mis on sinu sees,
täitsa häbi on,et olid minu mees
unistasin kunagi elust,ilusast heast
kuid nüüd võiks kratsida silmad sul peast
su lolli nägu täpselt nii kaua ma taoks,
kuni see vastik irve su näolt kord kaoks
sind uskuda pole kellelgi mingit alust,
oled kui deemon,kes toitub teiste valust...
kui ma vaid võiks,siis ära sind tapaks
ja kuskile tühermaale mataks
nii suur on mu vihkamine su vastu,
et kuklasse sul lasta võiks kümme lasku....
pooks,piinaks ja happe sees keedaks...
terve päeva su valu seltsis ma veedaks...
laseks sul ennast asjatult ma paluda,
roomata ja põlvili alandlikult anuda....
siis öelda rõõmsalt I am sorry
ja hoolimatult lükata sind näoli porri......
vot nii suur on vihkamine mu sees,
sinu vastu,kes kord olid mu mees,
kõik mis kunagi tundus suur,siiras ja puhas,
nüüd oma otsa leidnud on söes ja tuhas..
ütled,et ma ei tohi armuda ja armastust tunda,
see on lihtne,,,ma ei saakski oma südamesse murda...
ei usu mu süda ühtki ilusat heli või häält,
kogu usk,usaldus on ammu kadunud säält...
seal alles vaid mälestus ja mingine lohutus
ning jäänud on ka karm- elada kohustus...
ise endale kõik üles ma tunnistan,
ise endaga millestki ilusast unistan....
ise naeran,nutan ja endal pisaraid pühin,
vaid ise endale toetudes edasi rühin...
küsid,kas ise ennast siis nii palju ma usaldan,
kas ennast armastan ja kas ma end jumaldan?
oh ei,kuid üks kõik,kuidas ma ka ei taha,
ei suuda ma iial jätta end maha....
kunagi,kui hing,mu keha seest lahkub,
veri mis soontes,hüübib ja jahtub....
siis kui hing nelja tuule poole lendab,
alles siis,maha olen jätnud ma enda....
kas on olemas ilmas imesid,
mis aitaks siis,kui lootust pole.
ons maapeal veel nimesid,
kes mõistaks,kui kõik nii kole?
kas on kuskil saatuse käsi,
mis meid elus ikka edasi kannab,
või lootus, mis iial ei väsi,
ning julgust ja tahet meil alati annab?
miski mu sees
läks äkitsi katki
silmad taas vees
ootan kedagi appi
tahaksin ju suuta
olla keegi teine
ei suuda muuta
nii on täna,oli ka eile
kõik mis teen-on vale
kuidas ka ei püüaks
kipitamas mu pale
sinna pihta löödaks
minu katkine hing
ning kurblik meel
on muserdamas mind
ei kuhugi-olen teel
maailma lõpus,pole lõppu,ega algust,
pole pimedust ega ka valgust...
pole armastust,pole iha
ei ka sallimatust ja viha....
pole kahetsust,ei andeks andmist,
unustust ja higes kandmist...
seal ehk vaid vaikus,mida me ei kuule,
ilmselt puhumas seal hoopis teised tuuled....
taevas taas valuliku hingena halab,
päevast päeva aina valab ja valab....
puud on kaotanud oma uhked rüüd,
alasti sügises nad seisavad nüüd....
meri kord vaikne,kord vahune
torm tõuseb ja äkki siis rahuneb...
sügis-kelle jaoks ilu,kelle jaoks õud,
sügistorm-see on ilu ja selles peitub jõud!
,ma ei väida,et kedagi ei vaja
ega ka seda,et kõik mu ümber on jama....
sa ütled,et elu on ilus ja elamist väärt,
no kui sa just nii ütled,las siis jääb
minu usk,on kaugel,mägede taga
ja õnn,kuskil õndsalt, norinal magab..
saatusel omad plaanid ja teod,
mina siin üksi ja tühja täis peod...
sel ööl,kui heitlesid pimedus ja valgus
ja taevas nuttis,kui valulik hing...
sel ööl oli lõputu lõpmatuse algus
mässas meri,nii kaugel.kui seletas silm.....
sel ööl,ma igatsesin näha mässavat merd
ja jalutada mööda liivast randa,
ihkasin tunda endas tormavat verd
tahtsin lõpmatusest leida ma enda....
seepärast,ma kaasa sind kutsusin,
sel ööl,kui tähed taevas kustusid.....
ei teadnud,et sel ööl pimeduse võidab valgus,
ega sedagi,et see öö on meie kiretormi algus....
ja just sellel ööl,sai minust taas elav hing,
kõige selle eest, tänan ma ainult sind...