Kasutaja janne270 päevik
Kord koju minnes ma kiirustasin
sest seda märkasin et hilinesin
Seal äkki nägin üht päkapikku
üht imeväikest päkapikku
:,:Oo päkapik pik pik pik talle ütlesin ja ütlesin
kas pole tore tore et sind kohtasin ja kohtasin:,:
Ma suvel sôitsin puhkusele
ja seenemetsas teda nägin jälle
ma isegi ei vôinud loota
et päkapikk mind seal jälle ootab
:,:Oo päkapik pik pik pik talle ütlesin ja ütlesin
kas pole tore tore et sind kohtasin ja kohtasin:,:
Ja lôkkeôhtul me saime kokku
ma nägin jälle seda päkapikku
Me ajasime seal vigurijuttu
ja aeg see lendas nii imeruttu
:,:Oo päkapik pik pik pik talle ütlesin ja ütlesin
kas pole tore tore et sind kohtasin ja kohtasin:,:
Ja noorusaastad kôik mööda läevad
ja päkapikud kôik suureks saavad
Ja kui me jälle kord kokku saame
siis noorusaastaid me meenutame
Elu
rõõme tunda ja raskusi kanda,
nutta, armastada ja vihata,
petta saada ja andeks anda.
Elus peab oskama paljuga harjuda,
kullaga võrdselt hinnata vaske ...
vaikida... sosistada... ja karjuda...
Eneseks jääda, kuigi on raske.
Elus peab oskama mõista ja kuulata
kõrvalseisjat, kel süda on vaevas,
terasid sõkaldest välja tuulata,
maasse juurdudes uskuda taevast.
Elus peab oskama nõuda ja paluda,
trotsida karidekirjalist randa,
lüüa saada ja valu taluda...
aga ei iialgi alla anda...
On kaheks kistud maa,
aeg voolab jõena
ja seda peatada
iial me ei saa.
Nii tugev on ta vool
ja sina teisel pool.
On kärestiku veed
neelanud tee.
Sinuni tagasi
jõuan ma sillata.
Meeletu loodab ju
suudab ta lennata.
Kuid siiski seisan siin
ja ootan minagi,
ehk peatab keegi vee,
annab meile tee.
Sinuni tagasi
jõuan ma sillata.
Meeletu loodab ju
suudab ta lennata.
Ja kui sööstan ma,
tõusen kõrgele,
viivuu taevas liuglev lind.
Ja kui langen ma,
kas siis laintest päästad mind?
Sinuni tagasi
jõuan ma sillata.
Meeletu loodab ju
suudab ta lennata.
Sinuni tagasi
…
Leiutad elu,
kannatad valu.
Armastad üht,
vihkad kaht.
Otsid teda,
teed sada viga.
Õpid vigadest,
pimestud armastusest.
Kordad vigu,
tehtud tegu.
Kahetsed siiralt,
tuge saad võõralt.
Võtad aja maha,
tahad teda näha.
Võõras röövib usalduse,
võõras võidab armastuse.
Hingad sügavalt sisse,
pisarad heidad igatsusse.
Kustutad tule,
naeratad ööle.
Magad rahulikult,
tunned imelikult.
Heliseb telefon,
kõlab hääletoon.
Kuuled esmakordselt,
armud järjekordselt.
Lõppeb kõne,
süütad tule.
Haarad paberi,
lood riimi.
Asetad riimi,
nihutad tooli.
Jääd mõtlema,
õpid hoolima.
Vajad teda,
teeb kaugus liiga.
Poetad pisara,
pead teda nägema.
Kirjutad kirja,
kutsud välja.
Väljud toast,
mõtled temast.
Kiirendad sammu,
ootab sind ammu.
Hakkab jahe,
puudub tahe.
Poed kaissu,
arutlete asju.
Annab suud,
kõlab hüüd: "Ma a....... ...."
Kui Sa Loed,Su Silmad Jooksevad Just Nende Sõnade
Üle,Ole Nii Kallis Ja Kirjuta Kommentaar Milline On Mälestus Sinust Ja
Minust..Isegi siis Kui Suhtleme Vähe..Olgu See Siis Hea V Halb,Ükskõik
Mida Tahad..Kui Oled Seda Teinud Pane See Endagi Päevikusse Ja Üllatu
Mida Inimesed Sinust Mäletavad ;)
Jüri oli Mõisas, aga eemal Anne Veskis Loopis Uuno Evet Kividega. Samal ajal kui Rein Langil oli, läks Jaan omapead Krossi sõitma, sinna põllu peale, kus Ellen Niitis. Eemalt Võsast filmis Peeter, kuidas Tõnu Karguga tuli, Kalevi Kruus käes ja jõi Hillari Kohvi. Tõnis Mäe otsas Noolis Erki Reeta Linnast. Anu läks Jaani Kirsipuud Saagima ja Mart Juuris Jüri Tamme välja, hiljem Meelis Ladus kõik riita. Kui Maarja-Liis oli Ilusaks joodud, julges ka Marju Kuudist välja tulla. Siim Kallas selle peale juurde, kui Rein hõiskas, et Otsasson. Kui Mart tuli uue Laariga, oli Lennartil Meri juba põlvini. Pidu oli täies hoos-Virge Naeris, Tõnu Kilkas ja Anu Sääris edasi-tagasi. Aga Maria tahtis, et teda Rahule jäetaks ja andis Henrile Laksu vastu pead. Heiti Hääletas Mardi poole Sallu, sest Heli oli Läätsed ära kaotanud. Kaie aga Kõrbes unistas, et oleks Peetriga Oja ääres...
Nii ilus on pimeduses armastus,
nii valus on valguses vale,
hämaras maailm kahvatub,
teades kui habras on elu.
Öö käte vahel on tõelised tunded,
päev vaid hävitab ilu.
Kirglikult suudlevad nähtamatud huuled,
mis valguses pilluvad sõnu.
Mõttel on sisu kui silmad ei näe,
päev ei kuula südame häält.
Öö on pael, mis ühte meid seob
ja näitab mis keegi on väärt.
Kasuta päeva ja naudi ööd,
kui elus on leidmata rahu.
Päeval raha eest raba tööd,
öösel kustuta elujanu.
Mis on táhtsam meie riigis,
lauldes eurosse-kas nii?
Malevóit vói kabes viigid
vói siis rahamaias Siim?
Iivet tósta pole paha,
palgad on kuid kesised.
Eurokáimla maksis raha,
nyyd meil silmad vesised.
Kuhu jáánud on me tahe?
Soontes voolab musta verd.
Kiputakse yle lahe,
sóudma vóórast rada-merd.
Uudisdest jááb kórvu kaja;
"Tallinn on vaid eestimaa!"
Milleks vórumaad veel vaja,
vótku teda venemaa?!
Minu meelest kaunis tundus
kunagine NSV.
Nyyd on rahval silmad pundus,
mónuaineks LSD.
Lóbumaju táis on linnad,
eesti naised viljatud.
Prostituudid on vaid hinnas,
pereemad-hyljatud.
Kahju kyll,et ma ei suuda
kárbselegi liiga teha,
ennast nymfomaniks muuta,
müüa elatiseks keha!
Soovide kaevul ei olegi põhja,
kätte sealt ilmaski kõike ei saa.
Püüad sealt pärleid -
käsi haarab vaid tühja,
tõeline aare jääb leidmata.
Leia sealt kaevust Sa tugevat tervist,
sõprust ja hellust ja hoolitsust.
Suuremat aaret elus olemas pole,
kui omaste, sõprade lähedus...