Kasutaja janne270 päevik

  Täidab südant üks soov
kust sind leian ei tea
su juurde kuis saan

Avan kardina ma
väljas lumi on maas
nii ootan sind taas

Olen eksinud teelt
vajan kätt mis näitaks teed
tean et ootad mind veel
leida õnne vaid sinuga saan

Kahte südant saatus kokku kui liidab (nüüd siis tean)
lahku neid ei keegi või viia (oled hea)
vaatan sul nüüd lummatult silma (mis sa näed)
tundes ära kinni ei püüa (ja ma tean)
kuidas öösel see mind küll piinab (veel ehk veab)
taevatähti appi kui hüüan (kardan ma)
kui sind kaotan jäängi sust ilma (lootma peab)
saatus hoiab hellalt nüüd kaht

 
Kui algab päev, oled läinud Sa
Ja Sulle veel vaatan järgi ma,
Kas tead, et lendu võin tõusta siit ma,
Kui Sa vaid soovid.
Süda jääb alla sinuga.
Unenäos puudutusi, tunnetan huultel.
Kaduma läinud õnn.
Kulunud vanad rajad.
Pildid on tühjana – naerata.

Kui algab päev, oled läinud Sa
Ja Sulle veel vaatan järgi ma,
Kas tead, et lendu võin tõusta siit ma,
Kui Sa vaid soovid.
Süda jääb alla sinuga.
Unenäos puudutusi, tunnetan huultel.
Kaduma läinud õnn.
Kulunud vanad rajad.
Pildid on tühjana – naerata.

Mu elu täis on naervaid maske,
Üks neist sina ja su vari,
Ootan pilk kaugel taevas,
Tähti otsimas.
Sa oled kaugel, oled kaunis,
Teistpool peeglit – siinpool saali,
Tunnen soojust ja iha,
Sina vaid tahan ma.

Tee täis on lehti, maas oksaraag,
Nii harva-tihti, näha sind nüüd saan.
Ja kui sa tuled, mustas sügisöös,
Me huuled, kehad, käsi sinu vööl.

Unenäos ringi kõnnin ma, seal olid sina.
Vihmane tänav, märg on maa.
Hommikul peeglist vaatan end,
Seal olen mina.
Kaua nii vastu pean?
Üksindus matab hinge,
Loodan, et sind veel ma.
Näha saan.

 Kui Sa seda loed, siis ole hea ja kirjuta kommentaar, milles on mälestus Sinust ja minust. Isegi kui me tihti ei räägi. See võib olla hea kui ka halb, mida iganes soovid kirjutada. Kui oled selle teinud, siis pane see enda päevikusse ja üllatu/ehmu, mida inimesed Sinust mäletavad:) !!

 
Ta on isepäine nagu kass,
Ta on pehme nagu talleke,
Tal on suured kõrvad nagu elevandil,
Tal on jalad nagu ninasarvikul,
Tal on saba nagu rebasel,
Tal on pea nagu jõehobusel,
Tal on süljeeritus nagu kaamelil,
Ta on mänguhimuline nagu ahv,
Tal on suur süli nagu karul,
Ta jookseb nagu hobune,

KES SEE ON ?
Temas on kümme looma ja siiski on ta vaid üks...
TA ON BERNHARDIIN ...

...keda mungad pidasid juba 17 sajandil Alpides Augustinuse ordu kloostrites valvekoertena. Nad otsisid ja päästsid lumetormides eksinud ja laviinide alla jäänud inimesi. Hiljem hakati bernhardiine kasutama ka seltsikoertena. Kuulsaimaks bernhardiiniks peetakse koera nimega Barry, kes oma eluajal päästis 40 inimest.

Iseloomult on bernhardiinid sõbralikud, rahulikud ja lapsi armastavad. Nad soovivad alati oma perekonnale meelejärele olla, nad on kannatlikud ja heasüdamlikud. Bernhardiinid on äärmiselt ustavad ja truud, väga targad ja kergesti koolitatavad.

Bernhardiine on kahte tüüpi: lühikarvalised ja pikakarvalised, värvus valge väiksemate vői suuremate punakaspruunide laikudega. Minimaalne turjakőrgus on isastel 70cm, emastel 65cm, kaal 50-90 kg.

    
Lillelõhnadest tulvil see magus soe suveöö
Üle tumeda taeva sõudis pilvede vöö
Aru saime sel öösel me rohkem üksteist ei näe
Kehast läbi käis värin kui kaelast võtsid mul käed

Soe suvevihm ja su huuled
Ja tuultes õrna sosinat siis ma kuulen
Sa lahkuma pead sellel ööl minu juurest
Siis teadsin olen Sinu kaotand ma
Su järgi igatsust tunnen
On haigeks teinud mind need tuhanded tunded
Siin seistes ootan sadu aastaid ja tunde
Kuid tean et olen Sinu kaotand ma

Sinu silmades tookord paistis valu ja hirm
Miks ei võind aru saada et olen kaotamas Sind
Armastus on nii mõru kui ta libiseb käest
Kaovad hurm ja kõik võlu valu vaid meile jääb

♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥

  valus on kui keerate nugasi minu sees
valus on hinges miks sedasi teen
ma tahan ja proovin ja üritan
kuid valukäes veriselt meenutan

miks mõistus siin ajab mind hulluks
miks teen seda et teistel oleks hea 
kas see et hinges on tühjus
et elu hoope siin taluma pean

pole õnne ega lootust ega armastust
miks alati lolliks end teen
jääb järele kurbus ja igatsus
pole tähti mis näitaks mul teed

täidan peekri ma iseenda verega
sellesamaga mis vällja mult lõite
kuid  nukkrus jäeb ikka siin püsima
sest olen see kelleks minu tee lõite.

  põlenud keha jäätunud hing päikese kiired peksavad mind
närtsinud elu kuigi sellel on hind kes olen küll mina kas tunned sa mind

pimeduse ori saatuse vari tean seda kus on lõpp mis edasi meist saab
tühjuse tuli paradiisi jõgi on see mida käega iial katsuda sa

leegitsev meri varjude maal nii kurvalt siin olen sest elu ma tean
liivane põhi kus kõnnin siin taas kõik kallid on läinud on lahkunud nad

minu sees on tühjuse linn kus põlevad majad seal põleb mu hing
tahaks lennata nagu inglite lind et kaotada valu kus elan ma siin

hingede jõgi mis voolab mu teel nad küsivad miks nii valus on meel
jumalate meri nii tühi on see ei pääse me sinna sest unistus on see

põleb me elu lollide mäel me loodame palju kuid lõppu ei näe
nii veereb me elu mida iial ei tea olen see kes räägib ei usu mind sa.

  On asju, mis iilagi ei muutu.. On mälestusi, mis kunagi ei unune.. On tundeid kibestumisi ja pisaraid.. On lihtsalt elu, mis lookleb oma rada ja iialgi ei tea, mis ootab ees kui jõuame järgmise käänakuni.. 

 Oma unistustes-mõtetes,
ma näen,et kord sa tuled.
Minu ette maha langed,
kuis sügistuul sind tooks..

Su kõrvale ma laskun,
Sind hellalt silitan.
Su huuli suudlen õrnalt,
kui üle põse pisar vaob.

Sa sosistad:"ma olen siin!"
ja hääl kaugustesse kaob.
Ma karjun,nutan-palun sind,
JÄÄ SIIA---ÄRA KAO!!!!!!

Sa tõstad käe mu näole,
ja pühid kurbuse.
Sa vaikselt püsti tõused,
mind hellalt kallistad...!

See pole korraks vaid-Ma tean,
Sa tõesti oled siin --ja jääd.
Me soovid,tunded-armastus,
kord kõigest halvast võitu saab!!!!