Kasutaja karmen27 päevik

Jah, vahel läheb meil kõigil aega, et mõelda välja, mida me tegelikult tahame, kus me tegelikult olla tahame, kellega me tegelikult olla tahame, kuidas me tegelikult olla tahame… Mingil hetkel me saamegi vastuse, vahel kõige ootamatul hetkel, aga saame. Vastused ripuvad sageli me peade kohal, me lihtsalt ei ole veel nii kõrgele kasvanud, et nendeni ulatuda – aga varem või hiljem me nendeni küündime. Siis haarame nad oma kätte, südamesse ja paneme pähe. Iga vastus nõuab aega harjumiseks ja ümber harjumine ei ole alati kõige lihtsam, aga inimene jõuab sinna.

Hämmastavalt puhas tundub vahel
kahe olevuse lihtne liit.
Väga habras, väga siiras, väga selge
nähtamatu, närve läbiv niit.
Väga tugev, väga tundlik ahel,
salapärane kui ohvri hiis,
millest sündida võib
inimeste vahel
nende elu kütkestavaim viis.

"Ükskõik kui tume on öö, siiski päike tõuseb taas ja kihutab kõik varjud minema.

Sa tulid kui täiesti võõras,
käes leekivpunane roos ,
kuid millega tutvust saab mõõta ,
kaua selleks peab olema koos

Ühel päeval võõrast saab tuttav,
vahel sõber kuid hoopiski võõrdub,
elu kahjuks me ümber on ruttav ,
tuttav möödub, kuid tundmatu pöördub

Peatub hetk ja ma selgelt näen
nendes sinistes silmades ennast ,
hetkeks puutuvad kokku me käed
möödub hetk, aeg edasi lendab

Aga kripeldus hinge jääb alles ,
kas me kohtume millalgi veel ,
kas öelda ma saan siis sulle
mul sind näha on väga hea meel .

LÕHKUDA ON LIHTNE.
KUID ENNE,KUI MIDAGI LÕPLIKULT KATKI TEHA,
VÕIKS HETKE MÕELDA,
SEST ON TEGUSID ,MIDA EI SAA ANDESTADA
JA ON SÕNU,
MIDA EI SAA UNUSTADA..................

Meil kõigil on midagi ilusat, suurt
kuskil sügaval südames peidus
ja kuigi maailmas kõik teisiti näib,
veel siiski seal armastust leidub !

Olgu ilm ükskõik kui sünge või hall,
või kärgatagu seal äike
kui südames põlemas armastusleek,
paistab ikka meil taevane päike !

Ta kõigi jaoks alati särama jääb,
kel hellust ja armastust hinges.
Siis ka nõrgem su südant, kui küünlatuld näeb,
see rõõmsaks teeb temalgi hinge !

Mu tunded on sügaval peidus,
mu mõtteid keegi ei tea.
Mu muresid keegi ei tunne,
mu valusid keegi ei näe.
Mu süda on soojust tulvil,
mu hing on habras kui lill.
Mu kirg on kuum kui tuli,
mu sisse ent keegi ei näe.
Mu tunded on sügaval peidus,
mu mõistus püüab neid
teiste eest varjata.
petan vaid end.

On olemas keegi kellest ma hoolin.
On olemas keegi keda ma ei nimeta.
On olemas keegi kellele ma mõtlen.
On olemas keegi kes teeb mu kurvaks.
On olemas keegi kes paneb mu naerma Ja on keegi, keda ma armastan.
aga just sina võid see keegi olla.

oled sa sellele mõelnud ?

Sõnatud pilgud ja hääletud sõnad
kuivanud pisarad ja südames mõrad
tuhmunud pilk eksleb kauguses
nagu otsides lohutust valgusest
millal mu ümbert purunevad raamid?
millal hingest kaob hirm ja kaos?
Tahaks öelda,kuid sõnad jäävad kurku.
Tahaks mõelda,kuid mõte kaob eos.
tahaks armastada seda,mida praegu ei ole.
tahaks olla kindel,et kõik kord tuleb.