Kasutaja karmen27 päevik

Hoia koht mulle oma südames kuid mitte mõistuses.
Rõõmu ja mure pisarad varjutavad mõistuse akna
ja võid unustada mind kergesti ...
Kuid olles sinu südames, püsin sul alati meeles. —

Vaikselt poeb ta põue
koos oma nukruse ja hallusega.
Vaikselt ilmub ta õuele,
märkamata ja tasa.

Vaikselt hakkab korduma taas,
see sügise vine peale säravat suve,
Vaikselt lendlevad lehekesed maas,
ning maapinda kaunistab veetlev pune,

Ning meeli haarab mänglev vihmapiisk,
Mis vaikselt kaob sügise hallusesse.
Kuid tegelt ka sügise hämarus siiski,
suudab olla omamoodi kaunis.

Vaid Sina oskad panna mind naeratama
ja mõtisklema, mis toob tulevik...
Ainult koos me saame unustada
kui halb võis olla minevik...
Ilma Sinuta aeg justkui venib,
kuuvalgust öös ma ei näe...
Kõrvus on kummalised helid,
kui mind hoiavad Su soojad käed...
Sa oskad piiluda mu südamesse
ja leidsid sealt õige tee...
Kui Sind pole , ma vajun mõtteisse
ja nukraks muutub mu meel...

Ma näen, aga ei vaata. Ma leian, aga ei kaota. Ei mõtle Sinule, kui silmad sulen, ometi unenäos Su juurde tulen. Armastan päeva, kuid öösiti ärkan. Olen hajameelne, aga kõike märkan. Reegleid järgides neid purustan. Kõike mäletan, vahel iseennast unustan. Olen tugev, kuid vajan Sind. Olen tuvi, vahel sinilind. Kallistan, aga ei puutu. Olen muutlik, kuid ei muutu. Joostes seisan paigal. Naeratades pisaraid peidan. Olen kerge, aga rõhun. Tahan luua, aga lõhun. Olen eksinud, kuid Su leian. Lasen minna, aga südames hoian. Olen suur, aga ometi väike. Olen kuu, kuid kõrvetan kui päike. Olen vaikne, aga räägin palju. Vahel näed…