Päevikud

Valgete hangede vahel üks aken,
määrdunud tapeet ja läägus põrand,
vana kirjutuslaud ja põlev küünal,
seinakell seisab, aeg pärast keskööd, veerand.
Keegi veel virksalt kirjutab midagi,
paberile veab laineis sõnu,
kaua poolpimedas sedasi,
üksindusest tunda suudan ma mõnu?
Tuul tare ümber keerutab lund,
südames säramas küünal,
kuigi on ammu juba kõlanud kesköö tund
ja luuletus sinule on ammu ka laual!

   Musta rauga rõõmukarje
soojal kevad ööl.
Vaatan meie kahe varje,
süda kiirelt lööb.
   Musta rauga armukarje
kiirel  suve ööl.
Loeme kuumi armukirje,
kaunid lilled vööl.
   Musta rauga hirmukarje
tuules sügis öös.
Ravin sinu löödud arme,
valu peidan töös.
   Musta rauga surmakarje
mustas talve öös.
Teen õudsa lõpu arve,
käel puna vööt. 

Reeglid on selleks, et neid rikkuda,
milleks endale ise ajudesse nikkuda.
Sellepärast, et on suvi
ja mul pole hetkel muud huvi.
Mu süsteem ei toimi,
sest olin lohakas,
kes paneb toime roimi,
kel on rõve pohmakas.
Mina seisan ja ootan,
veel kasvab siin rohi,
selge silmaga ringi vaatan,
üldse ei ohi.
Kui siis, siis ainult natuke
ja vaid sinule räägin, mis tegelt mul peas,
oeh, olen ikka ma lollike,
seda juba ammugi, ausalt, ma tean.

   Tume udu ümber voodi
tundub  hõljuvat.
Kas mind siia ilma loodi
tundeid tõrjuma?
  See küll udu moodi,
aga suitsuving on ta.
Süüa mulle toodi,
üks konn ja taldrik ka.
  Konn mu eest
hüppas lauale.
Käis mõte minu seest
ei konna taha ma.
  Hirmust värisedes nagu minagi,
konn laual rikkus ära linagi.
Tema kartis surma,
mina elu vist.
  Talle järgi küll ei  tulda,
ei tule ka mu rist.
Ma voodil ootal mulda
kuus jalga sügavat.
 Kuid ei veel ei lähe,
ei viida ka veel mind,
see kõik sest armastan ma sind.

 Olen joonistatud mees,
värides armastuse kustukummi ees.
Elu jooksmas silme eest,
koosnen värvidest ja veest.
  Olen paberil ilusam ma kindlasti,
kunstniku mõttelennu peegel vististi.
Kuid korteri nurka jäetud unustusse mind,
seal kunstniku armastan rohkem kui end.
   Sest olen joonistatud mees,
värvidest ja veest.
Armu kustukummi ees
käib elu silme eest.
  Ma ammu pole tundnud päikse puututust,
sest olen joonistatud mees.
Tunnen vaid valusat unustust,
sest olen joonistatud mees.

Too mulle ka üks päikene ja vorstid pudruga,
miks muidu nii kaua sinuga siin kudrudan.
ikka sama peal väljas,
neiuke nüüd mõista olen näljas!!
Uusaasta lauas täitsa paljas,
raha kõrist läinud kõik,
mõistus peagi üsna habras.
Hiv uue Hitlerina,
peagi valgede kitlidega,
neiudega süüa saab!

 Kummitus pööningul tammub,
pingul närvidel sammub.
Kajab ta karjetest terve maja,
armastust ainult on kollile vaja.
Kõik kardavad teda,
kuid täpsemalt keda?
Käib kummitus kuuvalgusega võidu,
vahel kätte võtab mõne väljasõidu.
Kuid ealeski rahu  tema ei saa.
Kajab jällegi karjetest maa.
 

  Kui ma armastan sind  kaugelt,
siis haiget sa ei  saa.
Kui ma armastan sind kaugelt,
siin olen kaugel ma.
  Kui sa armastaks mind kaugelt,
siis haiget ma ei saa.
Paljun armasta mind kaugelt,
kui jää on katmas maad!.
 Ja ma  armastan sind kaugelt,
nii palju kui vähegi saan.
Ma armastan sind kaugelt
ja nii saad lähedale sa!

  Tavaliselt kirjutan venivat, igavat luulet,
tavaliselt miski geniaalset ei ütle mu punavad huule.
Tavaliselt sünib mu  igav luule
hommikul  kella  kuuest.
Tavaliselt enne seda ma oma mõtteid ei kuule.
  Tavaliselt mul kerjuselgi miskit pole mul anda,
tavaliselt koolis vaatan ma  oma soki aukliku kanda.
Tavaliselt mu armastus ei jõua kunagi paradiisi randa.
Tavaliselt kannan ma teksasi,
tavaliselt ennast ei  peksaksin.
  Tavaliselt on mul alati igav,
tavaliselt ei ole ma kuigi sõnapidav.
Tavaliselt ei usuks ka seda.
Tavaliselt olen ma purjus,
kuid täna lihtsalt ma lurjus.
  Tavaliselt olen ma laiskloom,
harva isegi peoloom.
Kuid mis asi on bioloom?

 Vaikust katkestab vaid tuul,
varjud pikkad on tänavail.
Majad, lumi ja puud,
vaatan tähti säravaid.
  Kunagi kõndisime koos,
nüüd tundub kui muinasloos,
nii ammu oli vist see,
et vaevu mäletan veel.
  Üksi seisan keset ööd,
ei usu, et sind näen veel.
Tuul ulub oma  kurba viit,
tahan kaugele ära siit.